Inglismaa keskaegne põllumajandus ja loomakasvatus vajasid ajajoone ümberhindamist

Teadlased analüüsisid 701 loomaluumassiivi 460 arheoloogilisest paigast, et täpsustada Inglismaa keskaegse loomakasvatuse ajajoont. Uuring näitab, et olulised muutused, nagu villatootmise kasv ja loomade varasem tapmine, toimusid märgatavalt varem, kui ajaloolased seni oletasid.

Leicesteri, Yorki ja Oxfordi ülikoolide teadlased analüüsisid 701 loomaluude kogumit 460 erinevast arheoloogilisest leiukohast, hõlmates ajavahemikku 400. kuni 1400. aastani. Ajakirjas PLOS One avaldatud uuring seadis eesmärgiks parandada keskaegse põllumajanduse arengu kronoloogiat, kuna senised meetodid olid liiga ebatäpsed, jaotades leiud vaid laiadesse ajaperioodidesse.

Uue metoodika raames omistati igale leiule kaal vastavalt vanuse määramise täpsusele, mis võimaldas koostada pideva üheaastase sammuga ajajoone. See lähenemine aitas täpsemalt kaardistada veiste ja lammaste populatsioonide muutusi, mis olid tollase majanduse alustalad. Aastatel 450-625 domineerisid kaevamiskohtades selgelt lehmad, mis kinnitab varasemaid teooriaid veistest kui rikkuse ja staatuse sümbolitest.

Villatootmise kasv ja kloostrite mõju

Alates 625. aastast hakkas lammaste osakaal kasvama. Teadlased seostavad seda suundumust mitte turu nõudlusega villa järele, vaid pigem kloostrimajanduste levikuga. Kolm viiest leiukohast, kus lammaste osakaal oli kõige suurem, osutusid kloostrite valdusteks. Villatootmise märgatav tõus algas seega juba 7. sajandil, mitte 9. sajandil, nagu varem eeldati.

Samaaegselt kloostrite mõju kasvuga sagenes härgade kasutamine kündmiseks. Nende osakaal hakkas tõusma 9. sajandist alates, saavutades tipu 11. ja 12. sajandil, mil veiseid rakendati aktiivselt põllupinna laiendamiseks.

Linnastumine ja toidutootmise muutused

Pärast 12. sajandit toimusid põllumajanduses järsud muutused. Loomi hakati tapma tunduvalt nooremas eas, mis viitab kasvavale nõudlusele veise- ja vasikaliha järele linnades. See nihe leidis aset kaks kuni kolm sajandit varem, kui ajaloolased seni arvasid.

Veo- ja tööloomade rolli vähenemine oli samuti märgatav: 1086. aasta maaraamatu ajal oli hobuste osakaal tööloomade seas umbes 5 protsenti, kuid 1400. aastaks tõusis see 20-50 protsendini. Samaaegselt suurenes piimavasikate osakaal, mis viitab piimandussektori arengule linnade ümber. Uuring toob esile ka olulisi piirkondlikke erinevusi, kus näiteks kriitilistel muldadel eelistati lambaid, samas kui veised suunati peamiselt linnade varustamiseks.