Iga viies vähihaige terve sugulane kannab riskigeeni, uuring Eesti haiglatest

Tartu Ülikooli Kliinikumi andmetel kannab 19,7 protsenti päriliku rinna- ja munasarjavähi patsientide tervetest lähedastest mõnda vähiriski tõstvat geenivarianti. Uuring kutsub üles testima senisest laiemalt, sealhulgas vanemaealisi ja mehi, keda sageli ekslikult riskirühmast välja arvatakse. Töö ilmus ajakirjas Frontiers in Genetics.

Eesti haiglate andmetel kannab ligi iga viies päriliku rinna- või munasarjavähi patsiendi terve pereliige mõnda ohtlikku geenivarianti, tulemus, mis seab küsimärgi alla praeguse sõeluuringukorralduse kitsuse.

Ajakirjas Frontiers in Genetics avaldatud uuringus analüüsis Tartu Ülikooli Kliinikumi laborispetsialist Mikk Tooming koos kolleegidega aastatel 2007-2023 kliinikutesse jõudnud 3472 terve pereliikme geeniandmeid. Kokku tuvastati ligi 680 mutatsioonikandjat, iga viies uuritud terve sugulane kandis teadaolevalt patogeenset geenivarianti.

Ainult BRCA1 ja BRCA2 enam ei piisa

Pikka aega otsiti analüüsides peamiselt kahte suure mõjuga geeni, BRCA1 ja BRCA2. Tänapäeval vaadatakse Tartu kliinikumis juba üle 113 kõrgenenud vähiriskiga seotud geeni, kusjuures hind ei erine haiglate tavapärasest hinnakirjast, kus analüüsitakse üksnes ühte-kahte geeni. «Geenitestid, millega me praegu teadusuuringu tegime, on juba praegu kasutuses,» selgitas Mikk Tooming.

Ulatuslikumad geenipaneelid aitavad tuvastada ka madalama riskiga variante, mis hakkavad tervist mõjutama alles hilisemas eas. 71-aastastest ja vanematest kandis mõnda ohtlikku varianti ligi 23 protsenti uuritutest. «Tavaliselt räägitakse geneetilisest riskist siis, kui vähk tekib enne 50. eluaastat, aga just mõõduka ja keskmise riskiga geenivariantide puhul võib vähk tulla hiljem. Kuna populatsioon vananeb, on vanemaealiste testimine ainuke õige viis,» rõhutas Tooming.

Mehed jäävad testist eemale, asjatult

Eraldi murekohana toob Tooming välja meeste leige suhtumise. Kuigi nad moodustasid uuringuvalimist napid 12 protsenti, kandis vähiga seotud geenivariante iga kolmas neist. Rinnavähk esineb ka meestel; lisaks kasvab mutatsioonikandjatest meestel risk haigestuda eesnäärmevähki ja pankreasevähki, mille jaoks on olemas sihtmärkravimid. Mutatsioonikandjast isa pärandab haigusseoselise geenivariandi 50-protsendilise tõenäosusega oma lastele.

«Eestis ei tasu meie ajaloo ja populatsiooni mitmekesisust arvestades jääda ainult ühe-kahe geenipõhisele testimisele. Samuti ei tasu unustada vanemaealisi, kelle seas leidsime päris suurel hulgal muutusekandjaid, kelle teisi sugulasi peaks testima, sealhulgas mehi,» ütles Tooming.

Eesti sõeluuring algab liiga hilja

Riiklik rinnavähi sõeluuring kutsub inimesi uuringule alates 50. eluaastast. Kõrge päriliku riskiga inimestel arenevad agressiivsed kasvajad sageli märksa varem, uuritud tervete sugulaste keskmine vanus jäi 41 aasta lähedale, tublisti alla sõeluuringu künnise.

«Kui vähki haigestunud sugulane on hästi noor ja tal ei leita mingit kindlat geenivarianti, ei tähenda see automaatselt, et tema sugulasi ei peaks testima,» hoiatas teadlane.

Teadlikkus pärilikest riskidest on kasvanud. 2007. aastal andsid vereproovi vaid kolm vähihaige tervet sugulast, 2023. aastal tegi sama juba 731 pereliiget. Hollywoodi näitleja Angelina Jolie otsus 2013. aastal BRCA1 geenivariandi tõttu ennetava meetmena rinnad eemaldada lõi lained ka Eestis.

Eestlastel omapärane BRCA2 variant

Geeniandmed pakuvad ka rahvastikuajaloolist infot. Koostöös geenivaramu andmestikuga tuvastati üks kindel BRCA2 geeni variant, mis esineb Eestis sagedusega umbes üks 1400-le ja koondub just eestlaste sekka. «Tulemuste põhjal näis see pärinevat Lõuna-Eesti maakondadest: Valgast või Võrust,» märkis Tooming.

«Eesti on väga hea kasvupinnas ülegenoomsete sõeluuringute tegemiseks, mille poole tervisekassa ja personaalmeditsiini projektid Eestis liiguvad. Tavapäraste sõeluuringute 65-protsendiline hõlmatus on juba üpris hea, aga alati saab ju paremini,» leidis Tooming.