Ian McKelleni «Christopherid» on sügavam kui pelk petturluskomöödia

Juuni alguses jõudis Euroopa kinolinastustele Steven Soderberghi uus film «Christopherid», milles 87-aastane sir Ian McKellen kehastab ektsentrilist vananevat geeniuskunstnikku. Kriitik Anton Dolini hinnangul on see film nii petturite komöödia kui ka filosoofiline arutelu loovuse olemuse üle. McKellen on oma rolli kaudu loonud omamoodi eluaegse monumendi.

Juuni alguses jõudis Euroopa kinolinastustele Briti režissööri Steven Soderberghi uusim film «Christopherid», mitmekihiline lugu, mis algab petukomöödiana, aga kasvab järk-järgult filosoofiliseks aruteluks kunsti olemuse ja loovuse mõtte üle.

McKellen kui eluaegne monument

Filmi südames on 87-aastane sir Ian McKellen, kes kehastab Juliani Sklari, ektsentrilist maalikunstnikku, kes on kakskümmend aastat tagasi avaliku karjääri maha jätnud ega kavatse oma salapäraseid lõpetamata töid, mida kutsutakse «Christopheriteks», kunagi avalikkusele näidata. Kriitik Anton Dolini sõnul on McKellen loonud selle rolliga omamoodi eluaegse monumendi, «portreti, mida on praktiliselt võimatu ületada, nii palju on sinna sisse pandud».

McKelleni kõrval särab ka Michaela Coel sarjast «I May Destroy You», kes mängib Lorit, noort kunstnikku, kes on loobunud oma unistustest ja müüb praegu tänavakärust nuudleid. Sklari pärijad, vend ja õde Barnaby ja Sally, meelitavad Lori petuskeemi: ta peaks sisenema maestro koju assistendina, leidma sealt legendaarsed «Christopherid» ja need valmis maalima, et need hiljem miljonite eest maha müüa.

Petuskeem muutub kunstifilosoofiaks

Lori ei kõhkle kaua, kuid filmi vaadates saab selgeks, et teda ei ajenda raha, teda tõmbab see ainulaadne võimalus pääseda suure meistri töökotta ja proovile panna omaenda annet. Just selles nihkes, petuskeem kui eneseotsimine, peitubki filmi tõeline süda.

Stsenaariumi on kirjutanud Ed Solomon («Bill & Ted», «Men in Black», «Now You See Me»), lavastanud aga Soderbergh, kelle karjäär on hõlmanud nii kompromissituid kunstiprojekte («Sex, Lies, and Videotape», «Che») kui ka kassaedukaid žanrifilme (Oceani-tsükkel, «Magic Mike»). Seetõttu ootab vaataja sürpriisi, ja saab selle, kuid mitte süžeelise pöördena, vaid mõttelise: lõbusast petuloost saab tõsine arutelu selle üle, mis on kunst ja miks see üldse tähendab.

Kaks üksildast hinge kunstimaailmas

Filmi kõige väärtuslikum osa on Lori ja Sklari vaheline dialoog, mis meenutab Sokratese vestlusi. Nad ei ole õpetaja ja õpilane, mitte geenius ja võltsija, nad on kaks põhjalikult üksildast inimest, kes suudavad välismaailmaga suhelda üksnes kunsti vahendusel. Soderbergh ei võta seisukohta, milline kunst on «õige», finaalses näitusel on klassikalised maalid esitatud samadel alustel videoinstallatsiooniga.

Dolini hinnangul on «Christopherid» McKelleni suurim roll, mis loob kollektiivse mälestuse 20. sajandi kunstigeeniustest, nagu äsja lahkunud Briti maalikunstnik David Hockney, kellega vägagi sarnaneb väljamõeldud Sklarigi. McKellen ilmub ekraanile taas detsembris, kui ta kehastab mutant Magnetot uutes «Kättemaksjates», kuid «Christopherid» on see roll, millega ta on Dolini sõnul end kino ajalukku raiuonud.