Hollandi õistaimede evolutsioon paljastab iidse kliima mõju

Teadlased uurisid 1178 Hollandi õistaimeliigi genoomi ja nende tolmeldamisviise, tuvastades otsese seose liikide tekkeaegse kliima ning tänapäevase elurütmi vahel. Eesti Maaülikooli, Tšehhi ja Prantsusmaa uurijate töö avaldati ajakirjas Ecology and Evolution.

Hollandi 1178 kodumaise õistaime andmeid analüüsinud uurimisrühm on tuvastanud seose taimede tolmeldamisviiside ja nende tekkeaegse kliima vahel. Uuringus osalesid teadlased Eesti Maaülikoolist, Tšehhist ja Prantsusmaalt, kõrvutades taimede sugupuid planeedi muistsete temperatuurikõikumistega.

Geenipuude analüüs näitas, et uute taimeliinide teke hoogustus märkimisväärselt just planeedi ajaloo kõige soojematel või külmematel ajajärkudel. Mõõduka temperatuuriga perioodidel tekkinud taimeliike on tänapäeval märgatavalt vähem.

Kliima kujundas tolmeldamise

Uurijad täheldasid selget erinevust sõltuvalt sellest, kuidas taimed õietolmu levitavad. Tuultolmlejad taimed kujunesid välja valdavalt jahedatel geoloogilistel perioodidel, mil putukate aktiivsus oli madal ja taimedele oli eluliselt tähtis mitte loota elusorganismide vahendusele.

Putuktolmlejate seas oli pilt mitmekesisem. Libliktolmlejad taimed pärinevad valdavalt äärmuslike, soojade ilmadega ajastutest, kuna liblikad eelistavad lendamiseks ja toiduotsinguteks soojust. Kimalaste ja herilaste lemmiktaimed tekkisid aga sagedamini vahepealsetel temperatuuridel. Kärbeste ja mardikate poolt tolmeldavate taimede puhul ilmnes tugev seos jahedama kliimaga minevikust.

Pärand tänapäevases elurütmis

See evolutsiooniline pärand mõjutab taimede elurütmi ka praegusel ajal. Kuumade perioodide vältel välja kujunenud liigid õitsevad eelistatult suve kõige soojematel kuudel. Jahedama minevikuga taimede õitsemisperioodid langevad seevastu valdavalt suve jahedamasse poolde.