Hobiarheoloogide avastused muutsid Eesti pronksiaja ajalugu

Eestis on viimase 20 aastaga kahekordistunud leitud pronksiaegsete esemete arv, aidates teadlastel ümber lükata varasema arusaama, nagu oleks Eesti olnud tollal mahajäänud ääremaa. Tänu metallidetektoriga harrastajate panusele on selgunud, et kohalik pronksi valamine algas arvatust mitusada aastat varem.

Viimase kahe aastakümne jooksul tehtud arheoloogilised leiud Eestis on andnud teadustööle uue hingamise, muutes põhjalikult arusaama meie pronksiaja kultuurist. Kui varem on ajaloolased pidanud Eesti alasid pronksiajal pigem isoleeritud ääremaaks, siis avastatud esemete arvu kasv 80-lt 160-le on pakkunud tõendeid vastupidisest.

Valter Lang, Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudi professor, märkis, et kuigi absoluutarvud pole suured, on need kvalitatiivselt olulised. "Meil on liikunud pronksi palju rohkem kui seni arvatud, kuigi need arvud jäävad ikka väga kaugele endiselt veel Skandinaaviast, mis oli suur pronksikultuuri keskus," sõnas Lang. Ta lisas, et Eesti on jõudsalt järele jõudmas Lätile ja Soomele.

Uus vaade metallitööle

Leiud võimaldavad ka täpsustada kohaliku metallitöö ajaskaalat. Arheoloogide hinnangul alustati pronksist esemete valmistamist Eestis 500-600 aastat varem, kui seni arvati. Näiteks nn õlkkirveste tüüpi esemeid hakati siinsetel aladel valama juba ajavahemikus 1400-1300 eKr.

Uuringud näitavad selget arengut ka kirveste kujus ja suuruses. Kui varasematel perioodidel valmistati mahukamaid esemeid, siis ajastu lõpupoole muutusid tööriistad väiksemaks. Langi sõnul on sellel pragmaatiline põhjus: metalli säästmine, et olemasolevast materjalist oleks võimalik valmistada rohkem tööriistu. See trend polnud omane ainult Eestile, vaid kogu Põhja-Euroopale.

Rannikualade tähtsus

Uued andmed paljastavad ka, et imporditud väärtmetall ei jaotunud Eesti aladel ühtlaselt. Peamised pronksiaegsed keskused koondusid kolme piirkonda: Tallinna ümbrusse Keilast Kahalani, Virumaa rannikule ning Saaremaa ja Muhu saartele. Kõiki neid alasid ühendab ligipääs merele, mis oli toona eluliselt tähtis transporditee pronksi sisseveoks.

Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi vanemteadur Tuuli Kurisoo toonitas, et selliste andmete kättesaadavus sõltub tihedast koostööst hobiotsijatega. "Kõige aluseks on aga koostöö ja seaduskuulekas käitumine. Hobiotsijate leidudest on teadusele ainult siis kasu, kui need tulevad koos täpse leiukoha infoga ning leidudest teavitatakse muinsuskaitseametit," selgitas Kurisoo. Eestis on metallidetektoriga otsimine lubatud vaid neile, kes on läbinud vastava koolituse ja järgivad seaduses sätestatud norme.