HENRIK PÕDER Miiduranna kogukond peab olema partner, mitte vaid kriisiabistaja

Miiduranna külavanem Henrik Põder tõdeb, et riigi ja kohalike omavalitsuste ootused kogukondadele on kahepalgelised. Kuigi elanikelt oodatakse aktiivsust kriisideks valmistumisel ja turvalisuse tagamisel, jäetakse nad sageli kõrvale oluliste ruumiliste otsuste ja arendusprojektide juurest.

Miiduranna külavanem Henrik Põder juhib tähelepanu vastuolule, mis valitseb riigi ja kohalike omavalitsuste ootuste ning reaalse kohtlemise vahel kogukondade suhtes. Kuigi ametlik retoorika rõhutab sageli tugevate ja kaasatud kogukondade tähtsust, kipub tegelikkus sellest ideaalist kaugenema.

Riigi ja omavalitsuse vaade muutub paradoksaalsel kombel vastavalt olukorrale. Kui on vaja tagada kohalikku turvalisust, toime tulla kriisiolukordades või kaasata elanikke talgutele, siis on kogukond oodatud partner. Ometi, kui päevakorda tõusevad ehitusõiguse, kinnisvara ja ruumilise planeerimisega seotud küsimused, muutub suhtumine märgatavalt tõrjuvaks.

Põder rõhutab, et kogukond ei saa olla vaid "vajadusepõhine" nähtus, mida kutsutakse appi hädaolukorras, kuid eiratakse tavaolukorras. Ruumiotsustes piirdutakse sageli kitsa seadusliku raamistikuga, jättes elanike huvid ja kogukondliku elukeskkonna kvaliteedi tagaplaanile. Selline lähenemine on lühinägelik ja õõnestab usaldust ametivõimude vastu.

Tõeline demokraatia ja kohalik areng ei saa baseeruda vaid paberil sätestatud normidel. Kui soovime, et elanikud võtaksid vastutuse oma kodukoha tuleviku eest, peab neil olema reaalne võimalus osaleda otsustusprotsessides ka siis, kui teemaks on arendusprojektid ja linnaruum, mitte vaid vaba aja tegevused või hädaolukordade lahendamine.