Helsingi professor pakub Tartus: kohalik põlduba võiks asendada Lõuna-Ameerika importsoja

Helsingi Ülikooli professor Frederick Stoddard esitles Tartus toimunud agronoomiakonverentsil plaani, kuidas vähendada Baltimaade sõltuvust kallis importsojast. Lahendusena pakkus ta välja kaunviljade, nagu põldoa ja herne kasvatamise suurendamist seni kasutamata põllumajandusmaadel.

Tartus 27. augustil peetud Euroopa Agronoomiaseltsi kongressil ESA 2026 esines Helsingi Ülikooli professor Frederick Stoddard ettepanekuga, mis võiks märkimisväärselt muuta Põhja- ja Baltimaade põllumajanduse struktuuri. Stoddardi hinnangul on ülemaailmne nõudlus soja järele, mida veab eeskätt Hiina kasvav import, muutnud Lõuna-Ameerikast pärit tooraine eurooplaste jaoks järjest kulukamaks ja eetilises mõttes küsitavamaks.

Praegune mudel, kus Euroopa impordib 35-40 miljonit tonni sojat peamiselt Brasiiliast, Argentinast ja Ameerika Ühendriikidest, on teadlase sõnul pikas perspektiivis jätkusuutmatu. "Mõistame seejuures, et panustame metsade raadamisse ja maade halvenemisse välismaal. Seega on meil põhjust oma valguvajaduse eest hoolt kanda nii majanduslikus kui ka moraalses mõttes," selgitas Stoddard oma ettekandes.

Kasutamata maad ja uued sordid

Lahendusena näeb professor kaunviljade, nagu põldoa ja herne laiemat kasvatamist. Need kultuurid sobivad hästi piirkonna kliimasse ning pakuvad väärtuslikku valku loomasöödaks. Potentsiaalseid pindu selleks leidub rohkelt: Eestis on üle 300 000 hektari ja Lätis üle 400 000 hektari maad, mis on jäänud pärast 1990. aastate dekollektiviseerimist kasutusest välja.

Siiski pole üleminek importkaubalt kohalikule toodangule lihtne. Praegu on piirkonnas keskmine saagikus vaid 1,5 kuni 2,5 tonni hektari kohta, mis ei tee liblikõieliste kasvatamist paljudele talunikele majanduslikult atraktiivseks. Stoddardi sõnul vajaksid põllumehed kohaliku valgu tootmiseks sihipäraseid riiklikke või Euroopa Liidu toetusi, kuni tehnoloogiad ja sordid arenevad.

Tehnilised väljakutsed ja tulevik

Lisaks toetustele vajab valdkond paremat veemajandust. Põlduba on tundlik põuale, mistõttu on teadlase hinnangul vaja nutikamaid lahendusi kevadise sulavee kogumiseks, selle asemel et suunata kogu vesi otse Läänemerre. "Esimest korda jalgrattaga sõites kukud paratamatult maha," kirjeldas ta põllumeeste õppimisprotsessi uute kultuuride juurutamisel.

Stoddardi ettepanekute kohaselt võiksid keskmise suurusega talud, kel on piisav rahaline puhver, võtta juhtrolli uute kultuuride katsetamisel. Edukaks kohanemiseks kulub tema hinnangul kolm kuni viis aastat, eeldades ka mitmekesisemat külvikorda, mis aitaks vähendada haigustekitajate levikut mullas.