Hedi Reima: noorte arstide toomine Ida-Virumaale ei saa jääda juhuse hooleks

Esmatasandi tervisekeskuse tegevjuht Hedi Reima leiab, et Ida-Virumaa peab noortele perearstidele näitama, mida piirkond pakub, sest paljud kohalikud perearstid jõuavad lähiaastatel pensionile.

Tulin 2008. aastal Tartust Ida-Virumaale tööle, arvates, et jään siia vaid lühikeseks ajaks. Esimene külaskäik ehmatas, kuid huvitav töö ja toetavad kolleegid panid mind peagi meelt muutma. Nüüd olen piirkonnas töötanud üle 18 aasta.

Praegu juhib Reima esmatasandi tervisekeskust ja näeb iga päev, kui väga Ida-Virumaa vajab noori perearste. Paljud piirkonna perearstid on juba pensionieas või jõuavad sinna lähiaastatel. Uusi kolleege on vaja juba praegu, et nad saaksid kogenud arstide kõrval tutvuda patsientide ja töökorraldusega.

Pensionile jääval perearstil ei ole kohustust endale järeltulijat leida. Ta võib nimistust loobuda, teatades sellest tervisekassale vähemalt kuus kuud ette. Seejärel peab tervisekassa korraldama konkursi uue perearsti leidmiseks, ent huvilisi napib.

Mida noortele pakkuda

Reima sõnul on noortele võimalusi. Erialane areng on siin hea, noori usaldatakse ning nende ideid võetakse kuulda. Töökorralduse kujundamisse saavad noored kaasa rääkida. Ametikohale, mille saamiseks Tartus või Tallinnas oodatakse kaua, võib siin jõuda.

Piirkonnaga kokku ei puutu noor inimene aga siis, kui tal pole selleks põhjust. Reima pakub, et kuuenda kursuse peremeditsiinipraktika võiks olla esimene samm. Hea praktikakogemus võib tudengis äratada huvi peremeditsiini vastu, ning hiljem võib ta tulla samasse keskusesse residentuuritsükleid läbima.

Vestlustest noorte arstidega on Reimal jäänud mulje, et esimestel residentuuritsüklitel on tulevase töökoha valikul sageli suur roll. Kui meeskond ja töökorraldus sobivad, tekib noorel arstil suure tõenäosusega soov jääda sinna pikemaks ajaks.

Kohaliku omavalitsuse roll

Piirkonnaga mitteseotud noor ei taha praktikale või residentuuritsüklile omast taskust peale maksta, ja see on mõistetav. Ajutise majutuse kulud võivad panna teda valima mõne muu koha kasuks. Siin saaks abi tulla kohalik omavalitsus, aidates katta majutuskulusid või pakkudes sobivat elamispinda praktika või residentuuritsükli ajaks.

Järve Tervisekeskus jäi näiteks ilma noorest arstist, kes valis Kohtla-Järve asemel Rakvere. Tema otsust mõjutasid Rakvere pakutud rahalised soodustused ning valmisolek aidata ennetavalt lahendada perekonna elukorralduse küsimusi. Reima ei soovita Rakvere paketti kopeerida, kuid näeb selles head eeskuju, kuidas omavalitsus saab algatusega mõjutada noore arsti valikut.

Riiklikku lähtetoetust saab alustav perearst taotleda nii Kohtla-Järvele kui ka Rakverre tööle asudes. Otsustavaks võivad aga saada just kohaliku omavalitsuse lisahüved.

Reima pöördus arstide värbamiseks toetuse saamiseks Kohtla-Järve linna poole. Vastuseks sai ta, et linn on vaene ega saa midagi pakkuda. Reima mõistab, et linna eelarve on piiratud, kuid leiab, et koos tuleks mõelda, mida olemasolevate võimaluste piires ikkagi ära teha saab. Üks konkreetne samm oleks praktikantide ja residentide majutuse toetamine.

Reima sõnul ei pea kõik lahendused olema rahalised. Mõnikord piisab inimesest, kes tunneb kohalikke olusid ja leiab aega, et aidata uuel tulijal piirkonna võimalustega tutvuda. Linn ja tervishoiuasutused võiksid kokku leppida, milles abi pakutakse ja kes selle eest vastutab.

Reima lõpetab sõnadega, et Ida-Virumaa vajab tööandjate ja kohalike omavalitsuste tihedamat koostööd. Ta ei usu, et perearstid suudavad järelkasvu leida ainult ise.