Harri Tiido: utoopiline kava maailma jõukuse ümberjagamiseks

Harri Tiido analüüsib Vikerraadio saates "Harri Tiido taustajutud" World Inequality Labi värsket raportit, mis pakub välja radikaalse visiooni globaalse vara ümberjagamiseks 2100. aastaks. Ekspertide plaan näeb ette miljardäride klassi osakaalu drastilist vähenemist ning vaesemate piirkondade sissetulekute mitmekordset kasvu.

Harri Tiido võtab oma värskes saatesarjas vaatluse alla 45 uurija koostatud globaalse õigluse raporti. Dokumendi eesmärk on visandada maailma majanduse suund käesolevaks sajandiks, seades fookusesse energiasüsteemide kiire dekarboniseerimise, materiaalse jalajälje vähendamise ning ebavõrdsuse jõulise ohjamise. Raporti autorid näevad tulevikku, kus 90 protsenti maailma elanikkonnast kahekordistaks oma sissetulekuid, töötades samal ajal poole vähem kui tänapäeval.

Muutused tööturul ja rahaline skaala

Analüütikute visiooni kohaselt peaks inimene 2100. aastaks töötama keskmiselt tuhat tundi aastas, võrreldes praeguse 2100 tunniga. Samal ajal peaks globaalne keskmine sissetulek tõusma 5000 euroni kuus igas maailma riigis. Raporti kohaselt muutuks tööjõu struktuur: tootmisest liiguks suurem osa töötajatest teenindusse, haridusse ja tervishoidu. Hariduskulud peaksid seejuures kasvama 8400 euroni ning tervishoiukulud 14 000 euroni inimese kohta.

Sissetulekute vahede vähendamiseks pakutakse välja radikaalset maksusüsteemi. 99 protsenti maailma elanikkonnast ei peaks uue kava kohaselt tulumaksu maksma. Progressiivne maksusüsteem algaks viieprotsendilise määraga kümnekordse keskmise sissetuleku juures ja ulatuks 90 protsendini neile, kelle sissetulek ületab 5000-kordse keskmise. Selline regulatsioon mõjutaks sisuliselt vaid 0,001 protsenti maailma elanikkonnast, kelle mullune kogutulu ulatus 2,3 triljoni euroni.

Geopoliitilised võitjad ja kaotajad

Kavandatud muudatuste elluviimine tähendaks jõukuse ümberjagamist globaalsel skaalal. Sahara-alune Aafrika ning Lõuna- ja Kagu-Aasia elanikud kogeksid sissetulekute kasvu, mis ulatuks paljudel juhtudel üle saja protsendi. Vastupidine olukord ootaks aga Põhja-Ameerikat, kus hinnanguliselt 14 protsenti elanikkonnast peaks sissetulekute vähenemisega leppima.

Tiido rõhutab, et kuigi ebavõrdsuse vähendamine on põhimõtteliselt vajalik suund riikide stabiilsuse tagamiseks, on pakutud meetmed äärmuslikud. Maailmas leidub piisavalt mõjukaid huvigruppe ja rikkureid, kes suudaksid sarnased plaanid kiiresti kõrvale lükata, vajadusel kasutades selleks ka eraarmeid. Seetõttu jääb raport pigem teoreetiliseks intellektuaalseks harjutuseks, mille teostamine on praeguses poliitilises reaalsuses ebatõenäoline.