Harri Tiido: kuidas kaos muutub poliitiliseks relvaks

Vikerraadio saatesarjas "Harri Tiido taustajutud" analüüsitakse koos Mihhail Epšteini abil kaosu kontseptsiooni poliitikas. Tiido väidab, et kuigi matemaatikas ja füüsikas on kaaosul oma seaduspärasused, püüab poliitilne kaosepõhisus süsteemi fundamentaalselt ettearvamatuks muuta.

Vikerraadio saatesarjas "Harri Tiido taustajutud" käsitleb Harri Tiido seekord kaosu fenomeni poliitikas, kasutades selleks tuntud teoreetiku Mihhail Epšteini ekspertiisi. Tiido avab erinevaid kaosu tõlgendusi erinevates teadusharudades ja nende rakendumist poliitilises tegelikkuses.

Matemaatilisest perspektiivist vaadatuna on kaos justkui korra erivorm, kus süsteemid järgivad rangeid seaduspärasusi, mis on teoreetiliselt ennustatavad. Füüsikas peetakse kaootilisi süsteeme determineerituks, ehkki nende praktiliseks ennustamiseks võib puududa piisavalt täpseid algandmeid. Siiski märgib Tiido, et poliitilises kontekstis on kaose kontseptsioon päris teine.

Poliitilise kaosel on oma eesmärk ja strateegia. Kaosepõhisus poliitikas ei ole juhuslik nähtus, vaid teadlik püüe muuta süsteemi olemuslikult ettearvamatuks. Tiido rõhutab, et see erinevus on kriitiline, poliitilise kaose puhul on tegemist kalkuleeritud vale järjekorratuse loomisega, mitte matemaatilise või füüsilise kaosu loomulike väljendumisega.

Saatesarja "Harri Tiido taustajutud" eesmärk on vaatajatele pakkuda süvendatud analüüs sotsiaalsel ja poliitilistel teemadel, kasutades erinevate teadusalade perspektiive. Tiido analüüs näitab, kui oluline on mõista erinevate valdkondade terminoloogiat ja nende reaalse rakendumise vahe, eriti kui see puudutab meie ühiskonna korraldust ja poliitilisi protsesse.