Harrastusarheoloogid muutsid pronksiaja ajalookäsitlust Eestis

Viimase kahe aastakümne jooksul leitud metallist esemed on kahekordistanud Eesti pronksiaja arheoloogilise ainese, lükates ümber varasemad teooriad siinsest ääremaa staatusest. Uued andmed näitavad, et pronksitootmine algas kohapeal mitusada aastat varem, kui seni arvati.

Harrastusarheoloogide leitud metallist esemed on viimase kahe aastakümnega kahekordistanud Eesti pronksiaja arheoloogilise leiuainese. See avastus muudab põhjalikult varasemat arusaama, justkui olnuks Eesti tollal vaid Euroopa ääremaa. Kui varem loendati siinse pronksiaja esemeid vaid 80 ringis, siis tänu detektoristidele on see arv tõusnud 160-ni.

Ajaloolise pildi muutumine

Tartu ülikooli arheoloogia ja ajaloo instituudi professor Valter Lang tõdes, et kuigi absoluutarvud pole teiste regioonidega võrreldes suured, on kvalitatiivne muutus märgatav. «Pronksi oli meil märksa rohkem, kui varem arvati, ehkki need numbrid on ikka veel väga kaugel Skandinaavia näitajatest, mis oli pronksiaja kultuuri suureks keskuseks,» sõnas Lang, viidates sellele, et varasemad käsitlused pronksiaja puudumisest Eestis on nüüdseks ümber lükatud.

Varasem tootmise algus

Uued leiud nihutavad pronksiaegse tootmiskultuuri alguse 500-600 aastat varasemasse aega. Arheoloogid saavad nüüd kinnitada, et näiteks õlgkirveste valamine algas siinsel territooriumil juba umbes 1400-1300 eKr. Esemete kuju ja suuruse analüüs paljastab selge arenguliini: pronksiaja lõpu poole muutusid tööriistad väiksemaks, mis viitab metalliressursi kokkuhoidlikule kasutamisele. See suundumus oli omane kogu Põhja-Euroopale.

Rannikupiirkondade tähtsus

Avastused näitavad, et pronksesemete levik ei olnud ühtlane, vaid koondus kolme suuremasse keskusesse. Need asusid Tallinna ümbruses Keilast Kahalani, teine osa Virumaal ning kolmas hõlmas Saaremaad ja Muhut. Need olid rannikualad, mis vahendasid kontakte ülemeremaadega.

Tallinna ülikooli humanitaarteaduste instituudi vanemteadur Tuuli Kurisoo toonitas, et teadustöö sõltub tihedast koostööst vabatahtlikega. «Harrastajate leiud omavad teaduslikku väärtust vaid juhul, kui nendega kaasneb täpne info leiukoha kohta ning neist teavitatakse muinsuskaitseametit,» märkis Kurisoo. Kõik metallidetektoritega tehtud leiud tuleb seaduse kohaselt deklareerida, et need jõuaksid teaduslikku kasutusse.