Haridustehnoloogia ekspert: tehisaru muudab kriitilise mõtlemise eluliselt tähtsaks

Old Dominioni ülikooli professor Helen Crompton leiab, et tehisintellekti tulek klassiruumi nõuab haridussüsteemilt põhimõttelist muutust: esseed tuleks asendada interaktiivsete meetoditega ning kõige tähtsamaks oskuseks saab oskus tehisaru väljundites pidevalt kahelda. Crompton külastas Eestit seoses Tartu Ülikoolis toimunud doktoritöö kaitsmisega ning pidas Tartu ülikoolis avaliku loengu tehisintellekti kasutamisest kõrghariduses.

Old Dominioni ülikooli haridustehnoloogia professor Helen Crompton külastas Eestit seoses Tartu Ülikooli doktoritöö kaitsmisega ning pidas avaliku loengu tehisintellekti rollist kõrghariduses. Crompton on üks maailma enim tsiteeritud eksperte oma valdkonnas ning nõustab nii ÜROd kui ka Maailmapanka tehnoloogia tõenduspõhise ja eetilise kasutamise küsimustes.

Tehisaru tasandab erinevusi

Cromptoni sõnul on tehisintellektil ainulaadne potentsiaal vähendada hariduslikku ebavõrdsust maailmas. Erinevalt mobiilõppe varasematest kogemustest, kus tehnoloogia kohati sotsiaalmajanduslikku lõhet hoopis suurendas, näeb ta tehisarus universaalset tasandajat. «Sahara-taguses Aafrikas ollakse tehisarust vaimustuses,» ütleb ta. «See annab inimestele võimalusi, mis on meil lääneriikides alati olemas olnud, kuid neil mitte kunagi, näiteks isikliku virtuaaljuhendaja või ärianalüütiku olemasolu oma ettevõtte asutamiseks.»

Üleskutsed tehisaru arendamise peatada tulevad tema hinnangul puhtalt privilegeeritud positsioonilt, riikidelt, kes saavad lubada endale valiku tehnoloogiat mitte kasutada.

Esseed ei ole enam mõttekas hindamismeetod

Crompton rõhutab, et traditsioonilised kirjalikud tööd on hindamisvahendina oma mõtte kaotanud, sest üliõpilased võivad lasta masinal need lihtsalt enda eest ära kirjutada. Ta pakub kolme alternatiivset lähenemist: lasta tudengitel tehisaru väljundit kriitiliselt toimetada ja kommenteerida, korraldada väitlusi, kus tudeng vaidleb otse tehisaruga, ning kasutada rollimänge, näiteks simuleerida tööintervjuusid või patsientide vastuvõtte.

«Peamine on, et masina pakutut tuleb alati testida ega tohi eeldada, et see on eksimatu,» ütleb Crompton. Tema sõnul ei tähenda see tehisaru kasutamise keelamist, vaid õppeprotsessi sisulist ümbermõtestamist.

Suurim oht on pime usaldus

Cromptoni suurim murekoht ei ole tehisaru vead ega hallutsinatsioone, vaid vastupidine, mudelite järjest suurenev täpsus. «Kui süsteem muutub juba piisavalt heaks, et räägib tõtt 99,99 protsendil puhkudest, kohtleme seda juba omnipotentse jumalana, kes hakkab meie valvsust paratamatult uinutama,» hoiatab ta.

Seetõttu peab haridussüsteem tema arvates õpetama eelkõige kriitilist mõtlemist ning pidevat kahtlemist. Crompton toob näiteks tehisaru hallutsinatsiooni, kus mudel väitis, et seljakotiga lennukist väljahüppamine on sama ohutu kui päris langevarjuga, mudel leidis vaid ühe alusuurimuse, kus lennuk asus maapinnale väga lähedal, ning tegi sellest üldistuse.

Õppimine peab olema raske

Crompton on resoluutne: «Me ei tohiks mõelda, et kui õppida on raske, tuleb seda aina lihtsamaks muuta.» Ta hoiatab, et pidevalt lihtsustades kaotavad inimesed vastupanuvõime, mis muudab nad ootamatute kriiside ees abituteks.

Tema sõnul nihkub tuleviku klassiruumis õppejõu roll «tarkpäast laval suunajaks kõrval», inimõpetaja kasutab tehisaru seal, kus see on asjakohane, kuid toob lisaks anekdoote, isiklikke lugusid ja empaatiat, mida masin pakkuda ei suuda.

Eesti on heas seisus

Eesti kohta on Crompton tunnustav. «Ma olen uurinud Tiigrihüpet ja seda, kuidas omal ajal arvuteid kooli viidi. Teil on endiselt edumaa, mida toetab ka asjaolu, et olete väike riik,» ütles ta. Crompton lisas, et tõstab rahvusvahelistel üritustel alati esile kaht riiki: Eestit ja Singapuri.

Crompton oponeeris möödunud nädalal Tartu Ülikoolis Doris Kristina Raave doktoritööd, mis käsitles digitehnoloogia integreerimise sotsiaal-ökoloogilist mudelit, ning pidas haridusteaduste instituudis avaliku loengu tehisintellekti praegusest olukorrast kõrghariduses.