Hans Väre: enamasti on reeglitel ikkagi põhjus olemas

Ajakirjanik Hans Väre arutleb, miks inimesed reageerivad regulatsioonidele, olgu selleks teeäärse reklaami kooskõlastus või aiasaaduste müügi teavituskohustus, sageli ülemäärse pahameelega, kaalumata, miks need reeglid kehtestati. Väre leiab, et probleem pole reeglites endis, vaid selles, et ametiasutused põhjendavad oma otsuseid liiga halvasti.

Poola väikeses külas, mille nime Hans Väre pole kunagi suutnud meelde jätta, seisis iga suvi paarkümmend memme ja taat oma koduvärava ees: taburet, lauake, peal tomatid või kurgid, kõrval kartulikott. Juuni lõpus sama asulast juhuslikult läbi sõites nägi Väre värava taga vaid ühte vana meest. Kas põhjus oli kõrvale kasvanud kiirtee, liiga vara lõikuseks või lihtsalt kaduv põlvkond, mine võta kinni.

Kaks kriitikalaviini, üks ühisnimetaja

Kaks Eesti ametnikele sel suvel kukkunud kriitikalaviini järgivad sama mustrit. Esimene tabas transpordiametit, kes nõuab riigiteeäärsete reklaamide kooskõlastamist, nõue, mis on muide kehtinud juba 11 aastat. Teine laviin puudutas põllumajandusministri määrust, mille kohaselt tuleb rohkem kui poolel hektaril põllusaaduste müügiks kasvatamisest põllumajandus- ja toiduametile teada anda.

Viimasest läks liikvele versioon, nagu peaks riiki teavitama ka oma tarbeks kasvatamisest. Tegelikult ei nõuta seda isegi juhuslike ülejääkide müümisel, vaid üksnes süsteemse ettevõtluse puhul. Pool hektarit tundub pisike, aga sellelt põllult saab üle kümne tonni kartuleid. Bullerby laste kirsiäri see pole.

Reklaamisildist ja mälestuskividest

Sirge tee ääres seisev tagasihoidlik A4-silt sõnaga "KARTUL" ei ohusta kedagi. Kuid sama silt kohe kurvi taga võib põhjustada ootamatuid pidurdamisi. Otse tee ääres vilkuv valgusreklaam, selliseid on Eesti taluväravates näha, tõmbab tähelepanu rohkem, kui liiklejatele tervislik. Ühe uuringu andmetel suurendas isegi liiklusohutuskampaania, milles näidati hukkunute arvu, järgmisel kümnel kilomeetril õnnetusse sattumise tõenäosust 4,5 protsenti.

Eestis pole lubatud ka teeäärsed mälestuskivid, ristikesed ja küünlad liiklusõnnetustes hukkunute meenutuseks, nagu neid leidub Poolas ja mujal Euroopas. Põhjus on sama: need tõmbavad tähelepanu.

Pahameel süttib kergesti

Probleemi tuum pole reeglites endis, vaid selles, kui halvasti suudavad regulatsioonide kehtestajad neid põhjendada, ja eelkõige: liiga hilja. «Pärast püütakse tulekahju kustutada, aga siis on juba maja vingu täis,» kirjutab Väre.

Nii tekib mulje, et ametnikud istuvad kuskil ja mõtlevad asju lihtsalt välja. Tegelikkus on keerulisem: kui riigil pole õigust küsida, kas keegi midagi kasvatab, siis pole tal ka võimalust takistada võltsmee müümist ega piirata Poola maasikate Eesti omade pähe sahkerdamist.

Väre lõpetab jalgpallinäitega: Donald Trump ei teadnud isegi, mida punane kaart tähendab, aga nõudis USA tippründajale määratud järgmise mängu keelu tühistamist. See keeld on FIFA reeglite järgi automaatne ja ainuvõimalik, muidu oleks iga vutilahingu lõpp täis tahtlikke vigu. «Nii mõnigi asi võib mulle mitte meeldida, kuid see ei tähenda, et neil teisest nurgast vaadates põhjust pole,» resümeerib Väre.