Hanno Soans: kunstikriitik peab pidevalt ilukirjandust lugema

Kunstikriitik ja EKA õppejõud Hanno Soans andis välja kogumiku, mis koondab tema 30 aasta jooksul kirjutatud tekstid kaasaegsest kunstist. Klassikaraadio saates rääkis ta kunstikriitika olemusest ja sellest, miks ilukirjanduse lugemine on kriitiku töös asendamatu. Soans kutsus üles looma ka institutsioonilise toe kunstikriitika väärtustamiseks Eestis.

Kunstikriitik ja Eesti Kunstiakadeemia pikaaegne õppejõud Hanno Soans on andnud välja mahuka kogumiku „Egotripp kellegi teisena. Sisselõikeid kaasaegsesse kunsti aastatest 1994-2024", mis koondab tema kolme viimase kümnendi olulisemad tekstid.

Klassikaraadio saates „Kunstiministeerium" tunnistas Soans, et lootis raamatu avaldada juba oma 50. sünnipäeva paiku, mis jäi poolteist aastat tagasi. «See protsess on olnud pikk ja alguses, kui oma produktsiooni kokku kraapisin, siis valikus oli üle 250 artikli,» selgitas ta, lisades, et lõpuks valis välja 69 teksti. Pealkirja leidis ta ise, kuid valiku tegemisel aitas hea sõber Anders Härm.

Ilukirjandus kui kriitiku tööriist

Soans rõhutab, et kunstikriitiku lugemispagas ei tohiks piirduda vaid teooriaraamatutega. «Väga oluline selleks, et suudaksid kunstiteose tekstis elama panna, on ka pidev ilukirjanduse lugemine,» ütles ta. Tema sõnul on kriitiku ülesanne teppida kunstiline tekst kokku laiemate teooriamõttekäikudega, ent elavuse annab tekstile just kirjanduslik kogemus.

Arengud kirjutajana tulevad Soansi sõnul ootamatute hüpetena. «Mõnes mõttes pakub seda ikkagi kunst ja kunstikriitik peab jooksvast kunstipraktikast korjama üles need niidid, millest laiemat vestlusmaterjali tootma hakata,» tõdes ta. Teda on alati paelunud kunsti roll autori identiteedipoliitikas. «Eneseloome mõõde on mind alati huvitanud,» lisas Soans.

Kriitika vajab institutsionaalset tuge

Soans märkis, et Eestis on kohti, kus kunstikriitikud saavad kirjutada, ja tõi positiivse näitena esile toimetaja Juhan Raua, kes on töötanud nii Postimehes kui ka Sirbis. «Üle aastate tekkis selline moment, kus toimetaja võib sulle midagi tagasi saata ja küsida, kas sa oled selles lauses end väga selgelt väljendanud, sellest oli pikka aega puudus,» sõnas ta.

Suurima probleemina näeb Soans institutsionaalse toe puudumist kunstikriitika järelele. «Kõige suurem puudus on mingisugusest institutsioonist, kes võtaks enda kanda kunstikriitika järelelu ja väärtustaks selle, seda võiks teha Kumu, Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus või Kunst.ee,» nentis ta. Soans pakkus välja, et luua võiks jooksva kunstikriitika aastaauhinna ning koostada antoloogia, kus oleksid esindatud uue aja kunstikriitika erinevad formaadid.