Haapsalus esietenduva lavastuse tegijad arutlevad intiimsuse üle teatrilaval

Haapsalus publiku ette jõudev suvelavastus "Kuuvalgel" toob esile teatriinimeste ja intiimsuskoordinaatorite arutelu haavatavuse ja piiride seadmise üle. Intiimsuskoordinaator Alice Aleksandridi rõhutab, et iga alastus laval peab olema kunstiliselt põhjendatud ning koordineeritud protsessiga tagatakse näitlejate turvalisus.

Haapsalus esietenduvas suvelavastuses "Kuuvalgel" astuvad publiku ette näitlejad Kaia Skoblov ja Karl-Markus Pihlakas, kelle töö toob teravalt esile küsimuse usaldusest ja intiimsusest lavalaual. Terrence McNally näidendile tuginev lavastus otsib vastuseid hirmudele läheduse ees ja uurib, kui kaugele on näitlejad valmis oma haavatavuse piire nihutama.

Kuigi lavastuse teemad nõuavad avatust, tõdevad osalised, et intiimsete stseenide puhul on võtmesõnaks professionaalne usaldus ja eelnev kokkulepe. Karl-Markus Pihlakas märgib, et tänapäeva ühiskond on muutunud vabaduse ja eneseväljenduse suhtes avatumaks, mis peegeldub ka teatrikunstis. "Me oleme vabamad ja tahame seda ka teatrilaval näha," lisab ta.

Seda protsessi toetab intiimsuskoordinaatori amet, mis on filminduses ja teatris loodud näitleja turvalisuse tagamiseks produktsiooni ja loovisikute vahel. Intiimsuskoordinaator Alice Aleksandridi selgitab, et intiimsus ei piirdu vaid seksuaalsusega, vaid hõlmab kõiki hetki, kus artist on emotsionaalselt või füüsiliselt haavatavas olukorras.

"See on amet, kes on näitleja või artisti ja produktsiooni vahel. Nii et näitleja ja artist saaks turvaliselt ja mugavalt teha oma tööd ja produktsioon saab kätte selle idee ja sõnumi, mis nad soovivad turvalist viisi pidi," kirjeldab Aleksandridi oma tööd. Tema sõnul lähtutakse alati ühest konkreetsest küsimusest, kui stsenaariumis on paljastavaid elemente. "Alati tuleb küsida, kas alastus on põhjendatud," toonitab ta.

Aleksandridi toob esile, et töökoormus ja isiklikud elusündmused võivad mõjutada näitleja võimekust end laval avada, mis teeb koordinatsioonitöö vajalikuks. Tema sõnul ei tee koordinaator reegleid, vaid loob raamistiku, kus näitleja tunneb end turvaliselt ega pea oma piire ületama viisil, mis kahjustab tema vaimset tervist.