Haapsalu Valge Daam ja eesti keele kirev vaimumaailm

Haapsalu Valge Daami sündmus on ajendanud uurima, kuidas eri Eesti paigus on läbi aegade nimetatud kummitusi ja vaimolendeid. Keeleteadlane Mari-Liis Kalvik toob välja üllatava sõnavaralise rikkuse, mis ulatub mardusest kuni õudasjani.

Haapsalu toomikiriku ristimiskabeli aknale ilmuv Valge Daam on augustikuise kultuuriprogrammi keskne sümbol, kuid legendid vaimudest pole Eestis kaugeltki vaid ühe linna pärusmaa. Eesti murretes on vaimude ja üleloomulike nähtuste kirjeldamiseks kasutatud kümneid erinevaid väljendeid, märgib keeleteadlane Mari-Liis Kalvik.

Eesti keeles on levinuimad terminid vaim, hing ja viirastus. Püha murrakus räägiti vaimude vihtlemisest vihmasel päikesepaistel, samas kui Vastseliinas teati kõnelda vaimust kui valgetes rõivastes liikujast. Hingedega seotud uskumused olid tihti kollektiivsed: Kambjas usuti, et ulguvad hinged teevad ilma halvaks, Karksis aga seostati nende saabumist pimeda uduse ilmaga.

Virumaal on ajalooliselt olnud kasutusel omapärane terminoloogia. Haljalas küsiti vaimu kohta sageli «kelle kummitus vai mardus sie oli?». Viru rannikualadele omane mardus ehk mardus tähistas nii surnut, surmahaldjat kui ka surmaennet. Kadrinas usuti, et mardus koputab surma eel, samas kui Kuusalus võidi mardust mainida hoopis naljatlevas kõnekeeles. Ida-Harjumaal on selle sõna variandiks margus.

Saarte ja Lääne-Eesti murretes on vaimumaailma tähistamiseks hoopis teistsugused sõnad. Pöidel ja Muhus öeldi viirastuse kohta mäherdus, Kihelkonnal oli see näidine ning Lääne-Saaremaal näidis. Reigi kandis oli käibel sõna näitus. Pühalepal nähtud õudasja võrreldi unenäoga. Mandril, täpsemalt Martna murrakus, oli kasutusel näävästus, millega viidati ristteedel nähtud hirmutavatele kujudele.

Haldja mõiste on Põhja-Eestis kandnud sageli metsa- või vetevaimu tähendust. Viru-Nigulas hoiatati, et kivide juures olev haldjas võib lapsi viia, Järva-Madisel aga kardeti, et haldja jälgedele astumine toob kaasa eksimise.