Haagi kohus tegi Krimmi-otsuse: kumb pool tegelikult võitis?

Haagi Alaline vahekohus tegi 15. juunil otsuse kümme aastat kestnud Venemaa-Ukraina vaidluses meremajanduslike õiguste üle Krimmi ümbruses. Venemaa kuulutas otsuse enda võiduks, Ukraina aga nägi selles kinnitust Venemaa rahvusvahelise õiguse eiramisele. Rahvusvahelise mereõiguse ekspert selgitab, mida kohtuotsus tegelikult tähendab.

Haagis asuv Alaline vahekohus (PCA) tegi 15. juunil otsuse kümme aastat kestnud Venemaa ja Ukraina vahelises arbitraaživaidluses, mis puudutas rannikuriigi õigusi Kertši väinas, Aasovi meres ja Musta mere vetes Krimmi ümbruses. Otsuse järel kuulutas Venemaa välisministeerium selle enda võiduks, Ukraina välisministeerium aga nägi selles kinnitust Venemaa rahvusvahelise õiguse süstemaatilisele eiramisele.

Millest vaidlus algas?

Ukraina esitas vaidluse vahekohtusse 14. septembril 2016, tuginedes ÜRO mereõiguse konventsioonile (UNCLOS). See juhtus pärast seda, kui Venemaa kehtestas annekteeritud territooriumil mitmeid õigusakte ja ehitas Krimmi silla. Kiiev palus tribunalil tuvastada kolme eri liiki rikkumisi.

Esiteks väitis Ukraina, et Venemaa tegevus Krimmi ümbritsevates vetes riivab Ukraina õigusi rannikuriigina, eelkõige naftauuringute, kalapüügi ning arheoloogiliste ja ajalooliste objektide kaitse valdkonnas. Teiseks süüdistas Ukraina Venemaad Kertši väina transiitlaevasõidu õiguste rikkumises ning leidis, et Krimmi sild takistab vabat laevaliiklust. Kolmandaks palus Kiiev tuvastada, et Moskva ei täitnud mere keskkonnakaitset puudutavaid kohustusi nii Krimmi silla ehitamisel kui ka Sevastopoli lähedal 2016. aasta mais toimunud naftareostuse korral. Ukraina nõudis kokku 1,94 miljardit dollarit kahju hüvitist koos intressidega.

Mida kohus tegelikult otsustas?

Tribunali põhijäreldused läksid oluliselt vastuollu Ukraina ootustega. Tuginedes 2003. aasta Venemaa-Ukraina koostöölepingule Aasovi mere ja Kertši väina kasutamise kohta, määratles tribunal, et Aasovi meri ja Kertši väin on mõlema riigi siseveed. See tähendab, et neis piirkondades ei kehti UNCLOS-i alusel territoriaalvesi, majandusvöönd ega mandrilava. Seetõttu ei saanud tribunal rahuldada Ukraina esimest ja teist nõuet laevasõiduõiguste rikkumise kohta.

Samas täpsustas tribunal, et Venemaa tegevuse mitteuurimine ei tähenda selle heakskiitmist, kohus mööndes, et rikkumised oleksid võinud aset leida. Tribunal tunnistas küll, et Venemaa sulges Mustas meres Kertši väina sissepääsu juures oma territoriaalmere vastavalt UNCLOS-i artiklile 25(3) õiguspäraselt.

Kus on Ukraina argumendid?

Ühe olulise punktina tunnistas tribunal siiski, et Venemaa rikkus keskkonnakaitset käsitlevaid kohustusi, nii Krimmi silla ehitamisel kui ka 2016. aasta naftareostuse puhul. Konkreetselt ei vahetanud Moskva Kiieviga nõuetekohaselt teavet ega viinud läbi vajalikku keskkonnamõju hindamist. Kahju hüvitist ka sel põhjusel ei mõistetud välja.

Stockholmi Rahvusvahelise Rahuuuringute Instituudi (SIPRI) rahvusvahelise mereõiguse uurija Pierre Thévénin selgitas, et kohtuotsus ei kinnita Venemaa tegevuse seaduslikkust Aasovi meres ega Kertši väinas, ja kindlasti ei tunnista see Krimmi anneksiooni seaduslikkust.

Mõlema poole retoorika vs. reaalsus

Venemaa välisministeerium kuulutas kohtuotsuse «katse ebaõnnestumiseks, millega püüti kahtluse alla seada Venemaa suveräänsus poolsaare üle». Ukraina välisministeerium teatas, et otsus kinnitab veelkord Venemaa rahvusvahelise õiguse süstemaatilist eiramist.

Tegelikkuses ei tähenda otsus ilmselget võitu kummagi jaoks. Peamised järeldused laevasõiduõiguste ning Ukraina suveräänsus- ja suveräänsete õiguste rikkumise osas ei vastanud Kiieve ootustele. Küll aga sai nüüd rahvusvaheline mereõigus selgema raamistiku: nüüd on teada, et Kertši väinas ei kohaldata ei transiitlaevasõidu ega rahumeelse läbisõidu režiimi, mis oli seni ekspertide seas vaieldav küsimus.

Praktilisele olukorrale Mustal merel, Aasovi merel ja Kertši väinas on otsuse mõju tõenäoliselt minimaalne. Uue hagi esitamine Ukraina poolt on keeruline, kuna 2003. aasta leping ei näe ette kohtulikku vaidluste lahendamist, jäävad vaid diplomaatilised vahendid.