Gröönimaa ja Antarktika on kaotanud aastakümnetega 11,3 triljonit tonni jääd

Rahvusvaheline teadlaste rühm analüüsis 27 satelliidimissiooni andmeid, tuvastades 11,3 triljoni tonni suuruse jääkao ajavahemikus 1979-2023. See protsess on tõstnud maailmamere taset 3,14 sentimeetri võrra.

Rahvusvahelise teadusprojekti IMBIE andmetel on Gröönimaa ja Antarktika jääkilbid kaotanud 1979. aastast kuni 2023. aastani kokku 11,3 triljonit tonni jääd. Satelliidimissioonide pikaajaline seire näitab, et just see massiivne sulamine on peamine tegur, mis on maailmamere taset selle perioodi jooksul 3,14 sentimeetrit kergitanud.

Satelliitseire täpsustab sulamiskiirust

Teadusajakirjas Scientific Data avaldatud uuring põhineb kõige pikemal satelliitvaatluste real, mis jääkilpide seisukorda on kunagi kirjeldanud. Analüüs kinnitab, et jääkaod hakkasid märgatavalt suurenema 1990. aastatel ning ajavahemikus 1980ndatest kuni 2010ndateni kiirenes sulamisprotsess neljakordselt. Uuringu juhtivautor Inés Otosaka selgitas sulamismahtude ulatust visuaalselt: «See 11,3 triljoni tonni suurune jääkogus täidaks 23-kilomeetrise küljepikkusega kuubi.»

Ligikaudu 60 protsenti kaotatud massist pärineb Gröönimaalt, samas kui Antarktika panus moodustas 40 protsenti. Seejuures moodustab jääkilpide sulamine nüüd ligi veerandi kogu maailmamere taseme tõusust. Otosaka sõnul on tähelepanuväärne, et 84 protsenti jääkaost ei tulene mitte ainult pinnasulast, vaid liustike kiirenenud valgumisest ookeani, mis viitab ookeanivee soojenemise pikaajalisele mõjule.

Lühiajalised kõikumised ei muuda suunda

Aastatel 2020-2023 täheldasid teadlased küll jääkao ajutist aeglustumist, kuid rõhutavad, et tegemist on lühiajalise kõrvalekaldega. Selle põhjuseks olid ebatavaliselt rohked lumesajud Ida-Antarktikas ja jahedam suvi Gröönimaal. Siiski ei muuda need tegurid üldist kliimamuutustest tingitud trendi. Iga lisanduv sentimeeter merepinna tõusu ohustab täiendavalt 2-3 miljonit inimest üle maailma, mistõttu on need andmed otsustava tähtsusega rannikualade planeerimisel.