Globaalsed metsapõlengud nõuavad Prantsusmaalt ja Kanadalt sõjaaegset tegutsemisviisi

Kanada kliimaanalüütik Seth Klein väidab, et praegused ulatuslikud metsapõlengud Euroopas ja Põhja-Ameerikas nõuavad valitsustelt senisest radikaalsemat, sõjaaegsele mobilisatsioonile sarnanevat tegutsemisviisi. Ta kritiseerib praegust lähenemist, mis keskendub vaid tulekahjude kustutamisele, mitte kliimakriisi põhjuste süsteemsele kõrvaldamisele.

Suur osa maailmast vaevleb praegu erakordsete metsapõlengute käes. Prantsusmaal ja Hispaanias on olukord viinud evakuatsioonideni, mida on võrreldud Teise maailmasõja aegsete sündmustega. Prantsusmaa president Emmanuel Macron on kirjeldanud põlenguid oma riigi jaoks kui «kõige raskemat olukorda pärast Teist maailmasõda».

Samasuguseid sündmusi näeb ka mujal. Austraalias, Ameerika Ühendriikides, Brasiilias, Portugalis ja Kreekas on põlengud muutunud uueks reaalsuseks. Kanadas on olukord eriti kriitiline: riigis on korraga põlemas ligi tuhat metsatulekahju. Kui Hispaania peaminister Pedro Sánchez ja Macron on avalikult tunnistanud nende sündmuste seost kliimamuutustega, siis Põhja-Ameerika poliitikas on see seos sageli tagaplaanil.

Vajadus strateegilise mobilisatsiooni järele

Kanada kliimaekspert ja autor Seth Klein rõhutab, et praegune valitsuste reaktsioon on olemuselt kaitseline. Mobiliseeritakse ressursse tulekahjude kustutamiseks, kuid mitte nende ärahoidmiseks. Kleini hinnangul on tegemist paradoksiga, kus reageeritakse kriisi sümptomitele, mitte selle algpõhjustele. Ta juhib tähelepanu, et kuni fossiilkütuste kasutamisest loobumist ei kiirendata, jäävad kogukonnad selliste katastroofide suhtes haavatavaks.

Mida tähendab sõjaaegne lähenemine

Sõjaaegse mentaliteedi all peab Klein silmas valitsuste valmidust võtta kasutusele meetmeid, mida tavapoliitika raames välditakse. See tähendab ausat kommunikatsiooni kriisi tõsiduse kohta, uute riiklike institutsioonide loomist ja üleminekut vabatahtlikelt meetmetelt kohustuslikele. Ajaloost on teada, et suurte tsivilisatsiooniliste ohtude korral on riigid võimelised oma majanduse ümber korraldama ja ühiskonna ühise eesmärgi nimel mobiliseerima.

Klein usub, et äärmuslikud ilmastikunähtused on vältimatult viimas valitsusi olukorda, kus poolikud lahendused ei ole enam piisavad. Praegune periood, mida ta kirjeldab kui «vale-sõja» faasi, peab asenduma reaalse hädaolukorra strateegiaga, mis keskendub majanduse fundamentaalsele ümberkujundamisele.