Gaea Schoeters: kolonialism peitub endiselt meie mõtlemises

Flaami kirjanik Gaea Schoeters rääkis Eestis, et trofeejahist kõnelev romaan "Trofee" sundis teda tunnistama, kui sügavalt on kolonialistlik maailmavaade lääne kultuuri juurdunud. Rohkem kui 20 keelde tõlgitud teos on üles ehitatud nii, et lugeja märkab alles hiljem, kuidas ta on peategelase mõtteviisi lõksu langenud.

Belgia flaami kirjanik Gaea Schoeters tunnistab, et "Trofee" kirjutamine tekitas temas šoki: romaan, mis räägib trofeejahist Aafrikas, ei olnud mõeldud raamatuks Aafrikast, vaid valge lääne mehe peas elavast kolonialistlikust projektsioonist, ja see projektsioon osutus ootamatult lihtsaks leida.

«Meile meeldib mõelda, et kolonialism on minevikuteema ja et meie tsiviliseeritud ning haritud inimestena oleme sellest välja kasvanud. Kuid seda raamatut kirjutama hakates oli ehmatavalt lihtne leida kolonialistlikke kujutlusi, sest meid on sedasi haritud,» ütles Schoeters Tallinna külastusel.

Lõks, millesse ka kirjanik ise langes

Idee "Trofeeks" tuli juhuslikult: Schoeters skrollis Facebooki ühe teise projekti kallal töötades, kui algoritm saatis talle reklaami trofeejahist Pakistanis, haruldase antiloobi küttimise litsentsi ostmisest, mille tuluga toetatakse sama liigi kaitseprogrammi. «See on nii perversne idee, et sel pole saba ega sarvi. Mõtlesin: ainult asjad, loomad ja isegi inimesed, mille väärtus on mõõdetav rahas, on väärt kaitsmist.»

Romaani peategelane Hunter White, nimi on tahtlikult valitud, on jõukas Ameerika börsil sahkerdaja, kes läheb määratlemata Lõuna-Aafrika riiki jahtima haruldast must-ninasarvikut, viimast puuduvat trofeed oma kollektsiooni. Loo käigus pakutakse talle võimalust jahtida midagi veelgi haruldasemat.

Schoeters kirjeldas, kuidas ka tema ise langes kirjutades tunnelisse: «Niipea kui see idee mu pähe istus, olin püütud lõksu. Tuigerdasin samasse tunnelisse, millest lugeja räägib.» Tema araabia tõlkija konfronteeris teda stseeniga, kus Hunter kõnnib metsas noorema teejuhiga ja tunneb end maadeavastajana, kes astub puutumata maale, samal ajal kui väike kohalik poiss kõnnib ta ees. «Seda stseeni kirjutades ei näinud mina ka seda noort aafriklast. Olin sama kolonialistlikult meelestatud kui Hunter White. Mind ehmatas, et selline hoiak on meis nii sügavalt juurdunud.»

Aafrikas käimata kirjutatud Aafrika

Paradoksaalselt pole Schoeters kunagi Aafrikas käinud, ja tagantjärele peab ta seda õnneks. «Oleksin sel juhul kirjutanud teistsuguse raamatu. Kipume arvama, et isiklik kogemus annab sulle objektiivse pildi. Minu meelest pole see tõsi.» Kodust eri allikatest lugedes sai ta polüfoonilisema pildi kui kohale minnes, ning ei tahtnudki kirjutada raamatut Aafrikast, vaid kolonisti projektsioonist, mis Hunteril Aafrikast on.

Raamatu stiil laenab teadlikult koloniaalse jahikirjanduse traditsiooni: Hemingway relv, Conradi moto «Pimeduse südamest». «Minu huumorimeel on selline, et kasutan koloniaalkirjanduse stiili kolonialismi kritiseerimiseks,» ütles Schoeters.

Narratiivi ülesehituse osas loobus ta lineaarsest, konfliktipõhisest struktuurist. Lugu liigub spiraalides, luues transilaadse rütmi, Hunter peab kirjaniku kavatsuse kohaselt jõudma kohta, kus teda juhivad instinktid, mitte mõistus. «Poole peal kirjutasin 18 tundi päevas. Mul oli tunne, et pean jooksma Hunter White'i selja taga.»

Tõlkijad kui partnerid

"Trofee" on ilmunud rohkem kui 20 keeles, sealhulgas eesti keeles Kerti Tergemi tõlkes. Schoeters intervjueerib kõiki oma tõlkijaid oma veebilehe jaoks ning on enamikuga isiklikult kohtunud. «Autor on välismaal ainult nii hea, kui hea on tema tõlkija,» ütles ta. «Ilma tõlketa ei saaks keegi Eestis minu raamatut lugeda.»

Schoeters jõudis kirjanduseni läbi mitme elukutse. Ta õppis sünkroontõlget, tegi televisioonis ajakirjandust ja dokumentaale, kirjutas seejärel seebiseriaale, kuni jõudis ilukirjanduseni. Enne "Trofeed" ilmus temalt motoreisiraamat, mis sündis teekonnast Belgiast läbi Iraani Hiina piirini ja tagasi, 30 000 kilomeetrit, seitse kuud, et vaadata omal silmal, kas lääne meedia pilt nendest riikidest paika peab. Ta kirjutas ka romaani "Kingitus", mis sai alguse Botswana presidendi päriselt tehtud ettepanekust saata Saksamaale 20 000 elevanti.