Füsioterapeut Priit Teniste: valu on keha märguanne liikumiseks

Füsioterapeut Priit Teniste selgitab, et liigesevaevused ei tulene sageli nõrkusest, vaid lihaste ebasünkroonsest tööst ja vähesest liikumisest. Ta soovitab valupunktide teadvustamist ja regulaarset füüsilist koormust, et ennetada krooniliste hädade süvenemist.

Füsioterapeut Priit Teniste rõhutab, et liigeste tervis sõltub otseselt liikumisest. Liigesed vajavad toimimiseks toiteaineid, mida nad saavad vaid aktiivse lihastöö kaudu. Istuv eluviis ja ühekülgne koormus toovad tihti kaasa olukorra, kus lihased ei tööta enam sünkroonis, põhjustades valu ja funktsionaalseid piiranguid.

Paljud patsiendid pöörduvad füsioterapeudi poole just seljaprobleemidega, kuid sagedased on ka õla- ja puusavalud. Teniste sõnul kiputakse viimaseid tihti ignoreerima, lootes, et ebamugavus möödub iseenesest. See on ekslik lähenemine: näiteks raskused rinnahoidja kinnitamisel või käe tagataskusse viimisel on selged märgid süvenevast probleemist, mis vajab tähelepanu.

Valu kui ohumärk

Tihti seostatakse seljavalusid lihaste nõrkusega, kuid füsioterapeudi kogemus näitab midagi muud. Inimese lihaskond koosneb eri kihtidest: kui suuremad lihased sooritavad liigutusi, siis väiksemad lihased vastutavad stabiilsuse ja liikuvuse eest. Kui need süsteemid ei tööta koostöös, tekib ülekoormus. Teniste toob näiteks reielihased, mis on istuva eluviisi tõttu krooniliselt pinges, mõjutades otseselt selja heaolu.

Valu on keha punane tuluke, mis nõuab tähelepanu. Teniste soovitab valupunktide puhul õrna surve meetodit: kui vajutus valulikule kohale minuti jooksul leevendust toob või valu koondab, on see märk õigest suunast. Juhul kui valu hoopis suureneb, tuleks tegevus koheselt lõpetada. Samuti rõhutab ta, et emotsionaalne seisund ja stress mängivad kehaliste vaevuste juures tihti varjatud, kuid olulist rolli.

Ennetus ja lihtsad testid

Külmunud õla sündroom on näide sellest, kuidas õlavalu eiramine võib viia liigesekapsli jäigastumiseni, mis kestab kuid. Teniste soovitab patsientidel sekkuda varakult, kasutades füsioteraapiat ja võimlemist. Tema roll on aidata patsient «vankri kraavist teele» ning õpetada neid edaspidi iseseisvalt toime tulema.

Oma keha võimekust saab kontrollida lihtsate testidega. Näiteks püsti tõusmine toolilt: kas inimene suudab seda teha jalalihaseid kasutades või toetub instinktiivselt kätele? Samuti soovitab terapeut aeg-ajalt seista ühel jalal, jälgides peeglist, kas keha püsib stabiilne või esineb värinaid. Värinad viitavad sellele, et tasakaaluretseptorid vajavad treenimist. Teniste sõnul ei ole treeningkavad mõeldud igaveseks, eesmärk on saavutada piisav kontroll, et keha suudaks oma funktsioone ise hoida.