Filmiretsensioon: Tai mägedesse kolinud «Kukkumine 2» jääb originaalile alla

Põnevusfilmi «Kukkumine» järg kolib tegevuse Taisse, kuid ei suuda enam esimese osa pinget korrata. Arvustajate hinnangul on mägironimise teema žanrifilmides juba niivõrd läbikulutatud, et uue vaatenurga leidmine on muutunud keeruliseks.

Kaks aastat tagasi linastunud «Kukkumine», film kahest raadiotorni tippu lõksu jäänud naisest, osutus üllatavalt närvesöövaks žanriteoseks. Nüüd kinodesse jõudnud järg «Kukkumine 2» viib tegevuse Taisse, kus seekordseks väljakutseks on väljamõeldud mäetipp.

Filmi tegijad proovivad vaatajat kõrgusekartusega hirmutada, ent sama triki kordamine ei paku enam värskust. Algse raadiotorni isoleeritus keset kõrbe toimis sümbolina palju jõulisemalt kui praegune lähenemine Tai mägedes. Juba varasemad sarnased teosed, olgu selleks Sylvester Stallone'i «Cliffhanger», 2015. aasta «Everest» või tänavune Netflixi «Apex», on žanri teemat põhjalikult läbi töötanud.

Ka vabaronijast Alex Honnoldist kõnelev dokumentaal «Free Solo» on näidanud, et mägironimise žanr on muutunud äärmiselt küllastunuks. Isegi kui muuta tegelaste oskusi või ilmastikuolusid, on kaljuservadel toimuvast saanud kinomaastikul tavaline nähtus. Uudsust sellesse žanrisse tuua on muutunud pea võimatuks.