Filmiajaloolane Lauri Kärk: tavalise elu filmimine on suurim kunstiline väljakutse

Eesti Filmiuurijate Selts valis tänavu aprillis oma auliikmeks pikaaegse filmiloolase ja kriitiku Lauri Kärje. Oma karjäärile tagasi vaadates rõhutab Kärk, et kuigi tehnoloogia areneb, jääb tavalise inimese elu usutav kujutamine ekraanil režissööri suurimaks proovikiviks.

Eesti Filmiuurijate Selts tunnustas aprillis 2024. aastal oma auliikme tiitliga filmiloolast ja -kriitikut Lauri Kärge, kelle aastakümneid kestnud panus Eesti filmiteadusesse ja õppetöösse ulatub tagasi 1974. aastasse, mil ta alustas õpinguid Moskva filmikoolis VGIK.

Filmikunsti olemus ja realism

Kärje hinnangul on filmikunstis kõige keerulisem ülesanne kujutada tavalise inimese igapäevaelu. Ta viitab Itaalia neorealismi kesksele tegelasele Cesare Zavattinile, kelle ideaal oli luua filme, kus sündmustik on napp ja keskendub eksistentsiaalsele lihtsusele. Kärk märgib, et see esteetika ulatub tänapäeva filmitegijateni, kuid selle elluviimine on nõudlik väljakutse. «Tavalise inimese tavalisest elust on tegelikult kõige raskem filmi teha,» nendib Kärk.

Oma kriitiku ja toimetaja töös Tallinnfilmis on Kärk õppinud vältima üliaktiivsust, mida ta peab kunstile kohati kahjulikuks. Tema sõnul on laiskus teatud mõttes voorus, sest see sunnib mõtlema, kas sekkumine on vältimatu. Arvo Valtonilt õpitud tarkusena kirjeldab ta stsenaariumi kui orgaanilist tervikut, kus üks muudatus võib rikkuda teose tasakaalu.

Tehnoloogia võimalused ja piirid

Tehnoloogia rolli osas on Kärk skeptiline, nentides, et vahendid ise ei päästa halba stsenaariumi. Ta toob näiteks 1970. aastate nõukogude filmikunsti piirangud, kus operaatorid nagu Jüri Sillart katsetasid siiski uuenduslikke tehnikaid, sealhulgas varajast Steadicamit, püüdes maailmaga sammu pidada. Tänapäeva filmitegijate puhul näeb ta aga tehnoloogia mandumist korduvateks droonivõteteks.

Kärk meenutab James Cameroni meetodeid, kus arvutigraafikat kasutatakse teadlikult ebatäiuslikult, et vältida steriilsust. See lähenemine on talle sümpaatsem kui tehnoloogia pimesi usaldamine. Ta märgib, et kinematograafia ajalugu on näidanud tehniliste lahenduste ületähtsustamist kriisihetkedel, olgu selleks siis helifilmile üleminek või laiekraani kasutuselevõtt televisiooni konkurentsi tõrjumiseks.

Ajaloo uurimine täna

Kärk leiab, et Eesti filmiajalugu vajab jätkuvalt põhjalikku süvenemist, hoolimata sellest, et teatud teemad tunduvad uurituna. Ta tõstab esile Esimese maailmasõja eelse perioodi, kus digitaalsed arhiivid ja kättesaadavad materjalid võimaldavad uusi täpsustusi. Koostöö rahvusvaheliste ekspertidega, nagu FIAFi president Pjotr Bagrov, on aidanud olulisi teoseid, näiteks «Laenatud naene», kodumaisele filmilukku tagasi tuua.

Küsimustele vastates rõhutab Kärk, et isegi kui uurijad tegelevad sama kitsa ajalooperioodiga, erinevad nende fookused ja järeldused alati. See mitmekesisus tagab, et filmilugu ei ole kunagi ammendatud ja pakub jätkuvalt avastamisrõõmu nii uutele uurijatele kui ka publikule.