FC Kölnis mängiv Patrik Kristal: „Keegi ei andnud mulle midagi niisama"

18-aastane Eesti jalgpallur Patrik Kristal mängib Saksamaa klubi FC Kölni ridades ja kuulub Eesti koondisesse. Intervjuus räägib ta oma teekonnast Tabasalust Saksamaale, vanemate rollist ja sellest, mida tippsport temalt ära on võtnud.

Patrik Kristal on 18-aastane jalgpallur Tabasalust, kes mängib praegu Saksamaa klubi FC Kölni ridades ja esindab Eesti jalgpallikoondist. Noorel talendil on tugev sõnum neile, kes tema edu pelgalt õnne või loomuliku andekusega seletavad: «Ma tahan, et inimesed mäletaksid mind jalgpallurina, kellele ei antud midagi niisama, vaid kes jõudis siia tänu oma tööle.»

Tavaline poiss, ebatavaline teekond

Kristal kirjeldab end ise «täiesti tavalise poisina Tabasalust», kellele meeldib hoida seltskonna tuju üleval ja kes ei jää kunagi vait. Vabal päeval käib ta kohvitamas, teeb pika lõunauinaku ja nautib rahulikku päeva, aga palli tahab ta jalga lüüa ikkagi iga päev.

Profijalgpalliga seotud unistus sai selgeks umbes 13-aastaselt, kui ta asus treenima FC Levadia juures. Esimesed tõsisemad treeningud ei läinud sujuvalt, Kristal on varasemalt rääkinud, et tuli mõnikord trennist kojuminnes nuttes. Tema enda sõnul viis teda edasi eelkõige isiklik tahe ning pere tugi. «Nad ei öelnud kunagi, et kui on raske, siis lõpetame ära. Vastupidi, nad julgustasid mind edasi minema,» meenutas ta.

Elu FC Kölnis

Poolteist aastat tagasi kolis Kristal Saksamaale, kus tema päev koosneb kahest treeningust, palliga ja jõusaalis, ning varajasest lõunast ja puhkusest. Saksa keel on olnud suurim väljakutse: «Aru saan juba päris hästi, aga rääkimine on endiselt keeruline.»

Kohanemiseks leidis ta endale lemmikkohviku ning õppis linna tundma. «Praegu tunnen, et Saksamaa ongi minu teine kodu,» ütleb ta. Noormehel on tugev kohvisõltuvus, päevas jookseb üks kuni kolm kohvi, soovitatavalt cappuccino ilma suhkruta. Matcha-trendiga ta kaasa ei lähe.

Loobumised ja ootused

Tippsport tähendab ka pidevat loobumist. Kui eakaaslased saavad suvel festivalidele ja reisidele minna, siis Kristali päevad on trennide poolt kinni. «Kõige rohkem on jalgpall võtnud vabadust,» tunnistab ta, lisades samas, et teine pool on seda kordades väärt.

Noorest andekast Eesti jalgpallurist on saanud üha tuntum nägu. Kristal ütleb, et ta tunnetab küll ootusi, aga proovib neile igapäevaselt võimalikult vähe mõelda. Noorena võrdles ta end pidevalt Karl Jakob Heina, Rocco Robert Sheini ja Mattias Käidiga, kuni sai aru, et nad on temast seitse aastat vanemad. «Kui sa oled piisavalt hea, siis võid kõike teha,» resümeerib ta.

Kristali jaoks pole lõppeesmärk ainult edu väljakul. «Ma tahaksin, et inimesed mäletaksid mind heasüdamliku inimesena, kes teeb tööd ja näeb vaeva», see on sõnum, mida ta soovib jätta kauemaks kui ükski tulemus või statistika.