Evelin Kivimaa: lapsevanemate liigne "meietamine" tekitab keelelist segadust

Keeletoimetaja ja autor Evelin Kivimaa leiab, et väikelaste ja lemmikloomade tegemistest rääkimisel kasutatav kollektiivne "meie"-vorm on ebatäpne ning hägustab piire täiskasvanu ja lapse vahel.

Lapsevanemate kõnepruuki on imbunud harjumus rääkida oma võsukeste tegemistest esimeses isikus mitmuses. Kui ema või isa teatab, et "meil on täna nii ilus väljaheide", siis tegelikult räägivad nad vaid lapsest. Evelin Kivimaa nimetab sellist kõneviisi tabavalt "kakafooniaks", viidates helide korratule kogumile, kuid ülekantuna lapsevanemate toimetustele.

See keeleline maneer ei piirdu vaid väikelastega. Sarnast "meietamist" kohtab sageli ka lemmikloomadest või eakatest sugulastest rääkides. Laused stiilis "meil on täna hea tuju" või "me ei teinudki tuppa häda" on tavapärased, kuigi reaalsuses viitavad need vaid ühe indiviidi tegevusele. Huvitaval kombel kaob see kollektiivne "meie" hetkest, kui olukord muutub ebameeldivaks, keegi ei ütle õhinal "me oksendasime", kui tegemist on purjus sõbraga, keda tuleb koju talutada.

Kivimaa möönab, et lapsevanemaks olemisega kaasnev unepuudus ja vaimne kurnatus võivad kognitiivseid võimeid pärssida. Siiski kutsub ta üles teadvustama oma kõnepruuki ning tegema vahet enda ja lapse saavutuste vahel. "Meie käime potil" asemel võiks lapsevanem eelistada täpsemat sõnastust, mis aitab hoida selgemaid piire ja vähendada keelelist sogasust.

Keeleline selgus on kasulik nii kõnelejale kui ka kuulajale. Liigne nunnutamine ja piiride hägustamine võib küll tunduda armsana, kuid tegelikult varjutab see sageli asja olemust. Iseenda ja ümbritsevate vaimse tervise nimel võiks "meietamisest" kui toimetulekumehhanismist loobuda ning eelistada konkreetsemat väljendusviisi.