Eurovisiooni geopoliitiline koormus varjutab muusikat

Ajakirjanik Tuuli Põhjakas analüüsib, kuidas Eurovisiooni 2026 näide näitab, et rahvusvahelise lauluvõistluse slogaan "United by Music" on praeguses geopoliitilises ja kultuurilises kliimas pigem unistus kui tegelikkus. Põhjakas väidab, et muusikal on kaotanud jõu meid ühendada ja poliitiline kkli varjutab ürituse ideaalid.

Eurovisiooni traditsioon kultuurilise ühendajana seisab tänases maailmas suurtes raskustes. Kui möödunud aasta võistlus kuulutas suurejooneliselt, et muusika ühendab meid, näitab käesolev Eurovisiooni 2026 ettevalmistus hoopis teistsugust pilti. Geopoliitiline pinged on tunginud isegi sellesse üritusesse, mille üks põhieesmärk oli olnud maailmas olevate pingete leevendamine ja rahvuste vahelist solidaarsust parandamine.

Ajakirjanik Tuuli Põhjakas osutab, et Eurovisiooni ümber käivate debattide keskmes pole enam esmatasandiliselt muusika või kunstiline looming, vaid küsimused, kes saab võistlusel osaleda ja kelle häält kuuldakse. Poliitiline divisiooni, mida näeme globaalses kontekstis, on leidnud tee ka ürituse sisse, kus ideaalselt peaks domineerima kõigile arusaadav keel, muusika.

Põhjakas rõhutab, et vaid väike grupp idealistlikke inimesi jätkavad usku, et muusikal on veel jõudu meid ühendada. Need, kes uskuvad, et kunsti ja kultuuri kaudu saame hetkeks poliitiliste konfliktide üle tõusta, jäävad üha vähemusesse. Valitsevas geopoliitilises ja kultuurilises kliimaas, kus rahvuslikud ja poliitilised huvid domineerivad igat sfääri, tundub Eurovisiooni slogaan justkui naivne unistus pigem kui realistlik eesmärk.