Euroopa metsade majandamise vastuolud seavad kliimaeesmärgid ohtu

Euroopa metsade võimekus täita samaaegselt kliimakaitselisi ja majanduslikke ootusi väheneb, nendib värske teadusuuring. Analüüs osutab, et Euroopa Liidu poliitilised sihid ei pruugi looduslike piirangutega kokku langeda.

Euroopas on metsad sattunud surve alla, kus ühiskondlikud ootused, olgu nendeks süsiniku sidumine, elurikkuse kaitse või puidu tootmine, põrkuvad kliimamuutustest nõrgestatud ökosüsteemide tegelikkusega. Karlsruhe Tehnoloogia Instituudi teadlaste hiljutine analüüs, mis avaldati ajakirjas European Journal of Forest Research, näitab, et praegused poliitilised strateegiad ei arvesta piisavalt looduslike ja majanduslike piirangutega.

Poliitilised sihid ja tegelikkus

Kliima soojeneb Euroopas maailma keskmisest ligikaudu kaks korda kiiremini. Sagedased kuumalained, tormid ja põuad kahjustavad metsi, mis omakorda suurendab putukakahjustuste ja metsatulekahjude riski. Teadlased rõhutavad, et metsad peavad taluma muutusi kogu oma eluea vältel, mistõttu on raske prognoosida, millised puuliigid tulevikus püsima jäävad.

Euroopa rohelise kokkuleppe ambitsioonid on teadlaste hinnangul kohati ebarealistlikud. Kuigi maakasutuse ja metsanduse sektorile (LULUCF) on seatud kõrged nõudmised süsiniku sidumiseks, ei vasta metsade tegelik võimekus neile ootustele. Kahjurite ja vananevate metsade tõttu väheneb süsiniku sidumise võimekus just siis, kui poliitika nõuab selle kasvatamist.

Lisaks tekib vastuolu puidu kui materjali ja energiaallika vahel. Euroopa Liidu strateegiad näevad ette raiemahu kasvu aastani 2050, kuid samas suunavad elurikkuse strateegiad 30 protsenti Euroopa Liidu maismaast kaitse alla, millest 10 protsenti peab olema range kaitse all. See piirab otseselt raiemahtusid ja tekitab konkurentsi erinevate eesmärkide vahel.

Koostöö maaomanikega

Teadlased toovad välja, et maaomanike ja avalikkuse huvid ei kattu tihti. Lahendusena nähakse ökosüsteemiteenuste eest maksmist (PES), kus riik kompenseerib maaomanikele metsa mittepuidulise väärtuse hoidmise. Soome METSO-programm on selle tõestuseks. Siiski rõhutavad autorid, et Euroopa metsade suure mitmekesisuse tõttu pole võimalik luua ühtset majandamisreeglit, vaid poliitika peab kohanduma piirkondlike eripäradega.