Euroopa linna- ja maaelanike süsinikujalajälje vahe väheneb

Tallinna Tehnikaülikooli ja teiste teadusasutuste ühisuuring näitab, et erinevused Euroopa linna- ja maaelanike süsinikujalajäljes on kahanemas. Uuring paljastab üllatavaid piirkondlikke erinevusi, kus jõukus ja tarbimisharjumused mängivad heitkoguste kujunemisel olulisemat rolli kui elukoht.

Tallinna Tehnikaülikooli teadlased, kes tegid koostööd Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna keskuse ning Islandi ja Norra uurijatega, on avaldanud uuringu, mis lükkab ümber levinud arusaama linnaelu keskkonnasõbralikkusest. Analüüs, mis vaatles 29 Euroopa riigi elanike tarbimisharjumusi ja kasvuhoonegaaside emissioone aastatel 1994-2020, näitab, et süsinikujalajälje suurus sõltub tugevalt riigi majanduslikust jõukusest ja geograafilisest asukohast.

Piirkondlikud eripärad tarbimises

Üldiselt on seni peetud iseenesestmõistetavaks, et linnas elamine on keskkonnasäästlikum tänu ühistranspordi kättesaadavusele ja kompaktsemale elamispinnale. Uuringust selgub aga, et Lääne- ja Põhja-Euroopas see tõepoolest paika peab. Seevastu Ida- ja Lõuna-Euroopa riikides on olukord vastupidine: just linnades elavad inimesed tekitavad oma igapäevase tarbimisega suurema süsinikujalajälje kui maapiirkondade elanikud.

Selle erinevuse peamine põhjus peitub sissetulekutes. Ida- ja Lõuna-Euroopa linnades teenivad elanikud maapiirkondade elanikest märgatavalt rohkem, mis toob kaasa suurema tarbimise. Samuti on linnades levinud väiksemad leibkonnad, mis tõstab heitkoguseid ühe inimese kohta. Vastandina kulutavad Lääne-Euroopa maaelanikud võrreldes linlastega rohkem raha isiklikule transpordile ja kodumajapidamise energiatarbimisele.

Majanduskasv ja rohepööre

Uuringu autorid täheldasid siiski julgustavat tendentsi: linna- ja maaelanike heitkoguste vahe on Euroopas ajapikku vähenenud. See ei tulene mitte maaelanike saastetaseme tõusust, vaid eelkõige heitkoguste kiiremast langusest Ida- ja Lõuna-Euroopa linnades.

Siiski hoiatavad teadlased, et Lääne-Euroopa linnades on süsinikutõhusus hakanud langema. Tehnoloogiline areng ja rohelisemad lahendused ei pruugi anda soovitud efekti, kuna majanduskasvuga kaasnev tarbimise kasv nullib saavutatud edusammud. Ajakirjas Carbon Footprints avaldatud töö rõhutab, et kliimapoliitika kujundamisel tuleks arvestada majanduskasvu varjukülgi, sealhulgas kaaluda rangemaid meetmeid nagu lennureiside kõrgem maksustamine või fossiilkütuste toetuste lõpetamine.