Euroopa Liidu ühine kalanduspoliitika seisab silmitsi uue survega reeglite muutmiseks

Euroopa Liidu ühine kalanduspoliitika on poliitiliste pingete keskmes, kuna liikmesriikides kostab üha enam nõudmisi regulatsioonide lõdvendamiseks. Samas on Euroopa Ühise Teadusuuringute Keskuse andmed näidanud, et kehtivad ranged meetmed on viimase kahe kümnendiga märkimisväärselt parandanud kalavarude olukorda Põhja-Atlandil.

Euroopa Liidu ühine kalanduspoliitika (CFP) on sattunud terava arutelu alla, kus ühelt poolt nõutakse reeglite leevendamist, teisalt aga rõhutatakse kehtivate säästlikkuse kriteeriumite vajalikkust. Debatt keskendub eelkõige püügimahtudele, laevastiku võimsusele ja kalade tagasiheite keelule.

Euroopa Ühise Teadusuuringute Keskuse andmetel on poliitika olnud kalavarude taastamisel edukas. Kui 2003. aastal püüti Põhja-Atlandil säästlikul tasemel vaid 27 protsenti varudest, siis 2021. aastal oli see osakaal tõusnud 74 protsendini. Need numbrid on kujunenud keskseks argumendiks neile, kes peavad kehtivaid reegleid kalandussektori pikaajalise elujõulisuse tagatiseks.

Samal ajal on Euroopa Komisjon pärast poliitika hindamist leidnud, et praegune raamistik on oma eesmärkidele vastav ning peamiseks väljakutseks on pigem selle järjekindel rakendamine. Kriitikud ja osa tööstuse esindajatest on siiski väljendanud soovi suurema paindlikkuse järele, viidates majanduslikele raskustele ja uutele oludele meremajanduses.

Rahvusvaheline kontekst lisab arutelule survet. ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) värske raporti kohaselt on ülemaailmselt ülepüütud 37 protsenti kalavarudest. Kuna EL on üks maailma suurimaid mereandide importijaid ja kehtestab oma partnerluslepingute kaudu standardeid ka väljaspool oma territooriumi, kardavad keskkonnaeksperdid, et Euroopa reeglite lõdvendamine saadaks globaalselt negatiivse signaali.