Euroopa ja Eesti vähiuuring: elulemusnäitajad erinevad sõltuvalt arvutusmeetodist

Teadusajakirjas Cancer Medicine avaldatud 13 Euroopa riiki hõlmav uuring näitab, et vähi elulemuse hindamisel kasutatav arvutusmeetod võib oluliselt mõjutada lõppnumbreid. Eesti vähiregistri andmeid sisaldanud analüüs tõi esile kuni 11-protsendilisi erinevusi kümne aasta elulemuses.

Eestis ja 12 teises Euroopa riigis läbi viidud ulatuslik vähiuuring paljastas, et vähipatsientide elulemuse hindamisel kasutatav arvutusmeetod muudab tulemusi märkimisväärselt. 1,9 miljonit vähijuhtu hõlmanud analüüs osutab, et sõltuvalt metoodikast võib kümne aasta elulemusnäitaja erineda kuni 11 protsendipunkti, eriti pea- ja kaelapiirkonna vähi puhul.

Metoodilised erinevused statistikas

Vähi elulemust saab arvutada kahel peamisel viisil: kas vähispetsiifilise surmajuhtumite arvestamisega või võrreldes patsientide suremust üldrahvastiku keskmisega. Viimane, suhtelise elulemuse meetod, eeldab vaikimisi, et vähipatsientide risk surra muudesse tervisehädadesse on võrdne üldrahvastiku omaga.

Tervise Arengu Instituudi teadusdirektor Kaire Innos selgitas, et see eeldus ei pea paljude vähivormide puhul paika. „Uuring näitas, et mitme vähivormi puhul see eeldus ei kehti. Seetõttu tuleb elulemusnäitajate tõlgendamisel arvestada ka patsientide muid terviseriske,“ märkis Innos. Tema sõnul sõltub suremus muudesse põhjustesse sageli patsiendi diagnoosist, elustiilist ja kaasuvatest haigustest.

Tulemuste kõikumine vähitüübiti

Kõige suurem lahknemine kahe meetodi vahel ilmnes pea- ja kaelapiirkonna vähi korral, kus vähispetsiifiline elulemus oli 7-11 protsendipunkti võrra kõrgem kui suhteline elulemus. Sarnaseid erinevusi täheldati ka kusepõie-, mao-, kopsu-, emakakaela-, munasarja- ja neeruvähi puhul. Vastupidine olukord valitses rinna- ja eesnäärmevähi korral, kus vähispetsiifiline elulemus jäi suhtelisest elulemusest madalamaks.

Erinevusi selgitab patsientide erinev taustrisk suremuseks mitte-vähk põhjustesse. Näiteks oli pea- ja kaelapiirkonna vähiga meestel risk surra muudesse põhjustesse 2,08 korda ning naistel 2,21 korda kõrgem kui üldpopulatsioonis. Kopsuvähiga naiste puhul oli sama näitaja 2,6 korda kõrgem. Rinna- ja eesnäärmevähiga patsientidel oli see risk vastupidi madalam kui üldrahvastikus.

EUROCARE-6 raames valminud uuringus analüüsiti aastatel 1998-2013 diagnoositud vähijuhte 17 erinevas vähiregistris, jälgides patsientide käekäiku 2014. aasta lõpuni.