Ervin Õunapuu: ohtlik pole mitte usk, vaid küsimuste keelamine
Kirjanik Ervin Õunapuu analüüsib usu ja teadmise vahelist piiri, seades kahtluse alla kalduvuse uskuda kontrollimatuid väiteid. Ta hoiatab, et ohtlikuks muutub usk alles siis, kui kriitilised küsimused kuulutatakse keelatuks.
ArvamusInimloomusele on omane otsida tähendust ka seal, kus seda objektiivselt ei pruugi olla. Ervin Õunapuu tõstatab küsimuse, miks kipume usaldama väiteid, mida pole võimalik kontrollida, ning kus jookseb piir isikliku veendumuse ja avaliku tõe vahel.
Õunapuu arutluskäik seob religioossed dogmad, ajaloolised pettused ja tänapäevase pseudoteaduse üheks tervikuks. Kui pühakirja imed ja laboratoorselt tõestatavad faktid asetatakse ühele tasandile, tekib küsimus: kas pelk lohutus on piisav argument, et kuulutada midagi reaalsuseks? Probleem ei seisne mitte usus endas, vaid selles, kuidas ühiskond reageerib neile, kes julgevad esitada selgitavaid küsimusi.
Ohtlikuks muutub olukord siis, kui usk lakkab olemast isiklik ruum ja muutub ühiskondlikuks diktaadiks, mida ei tohi kahtluse alla seada. Kui lapsepõlves omandatud «reaalsus» muutub dogmaatiliseks, kaob võimalus maailma kriitiliselt hinnata. Autor rõhutab, et kõige hävitavam pole mitte usk ise, vaid just kontrollmehhanismide ehk küsimuste esitamise võimaluse keelamine.
Ava rakenduses →