Erki Laur valmistab fotonäitust: otsin ajatut esteetikat

Näitleja Erki Laur töötab fotonäituse kallal, mille pildid võiksid tema sõnul mõjuda nii tänapäevastena kui ka 1500 aasta vanustena. Filmifotograafias tõmbab teda aeglus ja ühe kaadri füüsiline materiaalsus.

Erki Laur valmistab ette oma fotonäitust, mille keskmes on ajatu esteetika. Näitleja sõnul võiksid fotod mõjuda nii sel aastal kui ka 1500 aastat tagasi tehtuna.

Laur rääkis saates «Ringvaade», et alustas fotograafiaga keskkoolipõlves. Ta muutis oma toa pimikutöökojaks, teipis aknad kinni ning hoidis seal ilmutivanne. «Sealt sain ka kemikaalide allergia,» ütles Laur.

Film nõuab keskendumist

Digifotograafiat katsetas Laur hiljem suure huviga, kuid loobus sellest, kui hakkas kahtlema aina uute digitaalsete piltide loomise mõttes. «Ma teadsin, et kui ma uuesti pildistama hakkan, siis filmile,» sõnas ta. Filmilindile pildistamist peab Laur digifotograafiast täiesti erinevaks, sest see nõuab tema hinnangul teistsugust tähelepanu ja keskendumist.

Praegu ilmutab ta oma fotosid Juhan Kuusi Dokfoto Keskuse pimikus. Seal nägi Laur Taani fotograafi Claus Rohlandi näitust «Ainult rändaja on võõras», mis jättis talle tugeva mulje. Rohland pildistas 1970. aastate alguses Egiptuses, Iraanis, Süürias ja Türgis, kuid tema slaidid jäid Kopenhaageni keldrisse aastakümneteks. Niiskus ja aeg muutsid fotomaterjali emulsiooni ning tekitasid kihilise ilme, mida kunstnik võib vahel aastaid otsida.

«Filmilindi fotograafia on äärmiselt aeglane viis teha fotosid,» ütles Laur, kõrvutades seda tänapäevase pilditulvaga. Tema sõnul laaditakse Instagrami kuus 30-40 miljardit fotot, samal ajal kui filmirullil on kõigest 36 kaadrit.

Lauri enda näituse täpset valmimisaega veel pole. Enne Rohlandi tööde nägemist katsetas ta koos abilise Mihkel Paidega negatiivide põletamist ja hapetega töötlemist, et rõhutada foto kui füüsilise objekti olemust. Laur loodab, et 16. augustil, mil ta saab 50-aastaseks, võib ta külalistele näidata vähemalt üht esimest valminud fotot.