Epp Petrone: Tove Janssoni "Suveraamat" võtab vananemise hirmu ära

Kirjastaja ja autor Epp Petrone soovitab Tove Janssoni "Suverraamatut" kui teost, mis aitab leppida vananemise ja surmaga. Raamatu viimane lause jätab vanaema istuma – rahulikult, hirmuta, pimeduses mõtisklemas.

Mõned raamatud ei õpeta ega lohuta tavalises mõttes – need lihtsalt muudavad midagi inimeses seestpoolt. Kirjastaja ja autor Epp Petrone leiab, et Tove Janssoni «Suveraamat» kuulub just selliste teoste hulka, mis suudavad vananemise ja surma kartuse inimesest eemale peletada.

Raamatu lõpulause on oma lihtsuses vapustav: «Ta pidas kaua aru, kas minna magama või istuda veel, kui istuks õige veel natuke.» Petrone kirjutab, et just see pilt – vanaema, kes jääb istuma, kes kaalutleb, kes ei kiirusta – on midagi, millele ta ikka ja jälle mõtleb. Surm ei saabu selles raamatus dramaatiliselt ega hirmutavalt, vaid nagu loomulik jätk öösele.

Tove Jansson, keda maailm tunneb eelkõige Muumi-lugude loojana, kirjutas «Suverraamatu» 1972. aastal. Teos jutustab vanema naise ja tema väikese lapselapse suvest ühel Soome lahe saarel ning puudutab mälestuse, kaduvuse ja looduse teemasid viisil, mis on aastakümnetega üksnes sügavamaks muutunud.

Petrone'i soovitus on ühtlasi kutse mõelda sellele, kuidas me oma elu lõpust räägime – kas hirmuga või rahulikult, nagu keegi, kes kaalub, kas veel natuke istuda jääda.