Entomoloog: mardikad hoiavad Eesti looduse tasakaalus

Loodusmuuseumi putukakogu kuraator Leif-August Kirs selgitab, et mardikad on ökosüsteemi varjatud arhitektid, kelle toitumisharjumused reguleerivad taimestiku mitmekesisust nii Eestis kui ka mujal maailmas.

Leif-August Kirs, loodusmuuseumi putukakogu kuraator, rõhutab, et mardikalised on meie eluslooduse tasakaalu hoidmisel kriitilise tähtsusega. Kuigi paljud neist jäävad inimeste pilgu eest varjatuks, elades samblakõdus, puidus või mullas, on nende mõju keskkonnale ulatuslik.

Maailmas on kirjeldatud ligikaudu 400 000 mardikaliiki, mis moodustab ligi veerandi kogu loomariigi mitmekesisusest. Eestis on teadlased avastanud juba üle 3000 liigi, kuid tõenäoliselt ulatub nende tegelik arv 4000ni. Need putukad on sageli öise eluviisiga, mistõttu jäävad nad tavainimesele harva silma.

Taimestiku kontrollimine ja tolmeldamine

Mardikate roll looduses ei piirdu vaid taimeosade söömisega. Nad tegutsevad kontrollmehhanismina, piirates teatud taimeliikide ülemäärast levikut. Kui elupaigas puudub vastav söödik, võib mõni domineeriv taim oma kaaslased välja tõrjuda. Erinevalt mesilastest, kes koguvad õietolmu, toituvad mardikad sageli otse tolmukatest, täites sedasi olulist osa tolmeldamisprotsessis.

Kirs toob esile mardikaliste erakordse füüsilise jõu, eriti sõnnikusööjate puhul. Need putukad suudavad teisaldada endast märksa raskemaid objekte, tagades toitainete ringluse pinnases. Kui inimene suudaks sarnast jõudu proportsionaalselt rakendada, kaoks vajadus ehitustehnika järele.

Teaduslik määramine on siiski keeruline protsess. Paljude liikide eristamine nõuab mikroskoobiga tehtavat analüüsi, kus mõnel juhul on määravaks vaid isasloomade genitaalide ehitus. See teeb mardikate süstemaatilise uurimise nõudlikuks tööks, mis nõuab aastatepikkust pühendumist.