Eneseabivõtted: pakkimispaberi all samad vanad tõed

Eneseabideraamike turu analüüs näitab, et paljud tänapäevase populaarsusega raamatud kasutavad tegelikult aastakümneid vanu psühholoogiakontseptsioone, millele annetakse lihtsalt uued, moodsate teraapianimedega nimetused.

Eneseabiderama turul käib praegu aktiivselt ülevaatus ja taaskasutus. Trükikodade riiuleid vallutavate raamatute hulgas on küll palju lubamusrikaid teoseid, mis kõnetavad kaasaegses maailmas elava inimesega vastutulevalt. Sügavamal lugemise käigus avastatakse aga tihti, et neis sisalduva sisu aluseks on klassikalised, juba aastaeid tuntud psühholoogilised printsiibid ja metoodid.

Paljud tuntud eneseabimeetodid, mille kohta kuulab lugeja esmakordselt, osutuvad täpsemalt uurides vaid juba olemasolevate teraapiavõtete uusversiooniks. Need seamistavad ennast erinevate kaasaegsetele ja pealtnäha innovatiivsetele teraapianimedele, mis annavad neile aktuaalse ilme. Praktikas ei ole aga tegemist midagi fundamentaalselt uuega, vaid juba tõestatud psühholoogiliste lähenemiste ümberpaigutamisega.

See trend peegeldab meie aja tarbijakultuuri: uued nimetused ja pealiskaudne uudsus müüvad paremini kui ausus võetud, et tegu on klassikaliste meetodite jätkuga. Lugejad otsivad lahendusi oma probleemidele, kuid paljud neist pakutavad "uued" lahendused on psühholoogiliselt vähemalt sama vananenud kui neist lähtuvad klassikalised teoreetilised raamistikud.