Energiajulgeolek Eestis: õlitööstuse toetamine takistab rohepööret

Piret Väinjalu hinnangul pärsib Eesti jätkuv toetus põlevkivitööstusele riigi energiasõltumatust ja takistab laiemat üleminekut taastuvenergiale. Tema sõnul on praegune suund vastuolus nii riiklike eesmärkide kui ka Euroopa Liidu laiema strateegiaga.

Piret Väinjalu hinnangul pärsib Eesti jätkuv toetus põlevkivitööstusele riigi energiasõltumatust ja takistab laiemat üleminekut taastuvenergiale. Tema sõnul on praegune suund vastuolus nii riiklike eesmärkide kui ka Euroopa Liidu laiema strateegiaga.

Fossiilkütuste hind kui julgeolekurisk

Euroopa Liidu tarbijad on alates USA ja Iraani konflikti algusest maksnud imporditud fossiilkütuste eest 90 miljardit eurot enam kui varasematel perioodidel. Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen on rõhutanud, et sõltuvus fossiilkütustest on otsene oht nii Euroopa julgeolekule kui ka majanduse stabiilsusele. Hoolimata 2026. aasta suvel esitatud plaanist elektrifitseerimist kiirendada, puudub ühtne ja terviklik strateegia fossiilkütustest täielikuks loobumiseks.

Eesti puhul on olukord paradoksaalne. Riik toetab jätkuvalt põlevkivitööstust, püüdes samal ajal Euroopa Liidu tasemel kaubelda välja erandeid heitmekvootide süsteemis. See võimaldab saastaval tööstusel saada tasuta kvoote, selle asemel et investeerida puhtamatesse tehnoloogiatesse. Väinjalu sõnul on selline tegevus vastuolus ka Pikaajalise energeetikakava (ENMAK 2035) varasemate eesmärkidega, kus oli kavandatud põlevkivist loobumine hiljemalt 2040. aastaks.

Arengupotentsiaali raiskamine

Eesti taastuvenergeetika sektori 2025. aasta aastaraamat viitab küll arengule, kuid riiklik prioriteetide seadmine on takistuseks. Poliitikud ja ametnikud on keskendunud olemasoleva põlevkiviinfrastruktuuri säilitamisele, jättes tähelepanuta innovaatilised ettevõtted, kes suudaksid pakkuda konkurentsivõimelisemaid ja keskkonnasõbralikumaid lahendusi.

Eesmärk toota 2030. aastaks 100% elektrist taastuvatest allikatest on elektrienergiaturu seaduse kohaselt muutunud raskesti saavutatavaks. Väinjalu leiab, et kui riik suunaks ressursid põlevkivi asemel taastuvenergia võimekuse kasvatamisse, oleks Eesti tunduvalt lähemal tõelisele energeetilisele suveräänsusele. Praegune tegevus aga vaid kinnistab sõltuvust ebakindlatest kütuseallikatest.