Endla Teatri "amletH" on kolme ja poole tunnine valgus- ja laseretendus

Endla Teatri uuslavastus "amletH" esietendus oli 13. juunil Küünis ning on Ott Kiluski ja Kaili Viidase omapärane tõlgendus Hamleti loost, põimides kokku Saxo Grammaticuse ja Shakespeare'i ainest. Kriitiku hinnangul on lavastuse suurim trump visuaalne külg, Iir Hermeliini, Ivar Piterskihi ja Argo Valdmaa valgus- ja laserkujundus, kuid vaatajate paigutus rõdule piirab näitlejate väljendusrikkust.

Endla Teatri Küünis esietendus oli 13. juunil 2026 uuslavastus "amletH", mille on lavastanud Kaili Viidas ning mille dramaturgiks on Ott Kilusk. Kolm ja pool tundi kestev etendus põimib kokku Saxo Grammaticuse saaga Amlethist ning William Shakespeare'i tuntud tragöödia, andes tuttavale loole uue kuju, ehkki mitte päris nii, nagu vaataja ehk ootaks.

Tuttav lugu, uued motiivid

Peamised kujud on olemas: Prints Hamlet, kuninganna Gertrud, Ophelia ja kurikuulus "olla või mitte olla". Kilusk ja Viidas annavad Gertrudile näiteks uue motiivi oma mehe vennaga liitumiseks, sunnitud abielu vägivaldse kuningaga. See pööraks loo põhiliini, kättemaksu isa mõrvamise eest, uude valgusse ning avaks huvitavaid küsimusi Hamleti vaimsete häirete, Claudiuse kahetsuse ja Gertrudi kuju kohta. Ometi jäävad need võimalused lavastuses suuresti kasutamata.

Sarnane tunne tekib Ophelia liiniga. Kavalehel on viidatud Saxo Grammaticuse Amlethi kujule, kes ei kõhkle oma eesmärkide nimel tapma, ja ka "amletHi" peategelases on sellele vihjeid. Kui Ophelia hullunemise ja enesetapu taga oleks selgemalt armastuse reetmine ja lootuste purunemine, lisaks traagiline valik Hamleti-suguse mehe ja reaalse maailma vahel, muutuks tema liin veelgi mõjusamaks.

Visuaalne nauding kui lavastuse selgroog

Lavastuse vaieldamatult parim külg on visuaalne. Kunstnik Iir Hermeliini, valguskujundaja Ivar Piterskihi, videokujundaja Antti Aalmaa ja laserkujundaja Argo Valdmaa koostöös sündinud efektid on muljetavaldavad. Küll võib küsida, kas raagus puude vahel kulgevad raudteed ei kutsu esile liialt teisi ajaloolisi assotsiatsioone, küüditamist või Auschwitz-Birkenau rööpaid, eriti kuna lavastus ise poliitilist tõlgendust eriti ei toeta.

Sten Karpov kehastab Hamletit. Ta on ise ERR-ile antud intervjuus tunnistanud, et pole Hamletiga veel päriselt sina peale saanud. Sellele vaatamata tuleb ta olemasolevate võimaluste piires rolli loomisega hästi toime, alguse vannistseenis, kus Hamlet jõuetult lebab ja laseb endaga passiivselt toimetada, on veenev.

Rõduvaade piirab näitlejat

Endla Küünis on publik paigutatud rõdule, tegevus toimub all saalipõrandal. Kaili Viidas on seda põhjendanud sellega, et «see annab vaatajale õiguse vaadata toimuvale ülevalt alla, mis omakorda tekitab tunde, et ma vastutan selle eest, mida ma teen elus. See annab mulle jumaliku positsiooni, et ma näen, aga ma ei sekku.» Kriitiku hinnangul on reaalne põhjus siiski praktilisem: laser- ja valgusshow annab parima efekti just ülalt alla vaadates.

Paraku on selle lahenduse hind kõrge. Kolm ja pool tundi vaatab publik peamiselt näitlejate pealaele, mis on lisaks paksude parukatega kaetud. Isegi näost-näkku stseenides varjavad vaatevälja kõrged metallpiirded. Näitlejad on rolli ja tekstiga vaeva näinud, kuid lavakujundus ei lase neil täiel määral särada.

Lõppkokkuvõttes jätab "amletH" mulje kui efektse valgus- ja lasershowga kaasnev kuuldemäng, meeltlahutav ja kohati kaunis, kuid jääb kaugele sügavast draamaelamusest, mida materjal oleks võimaldanud.