Endine surmariba Saksamaa piiril on nüüd riigi suurim looduskaitseala

Lääne- ja Ida-Saksamaa vaheline kunagine piiririba, kus DDR kodanikel polnud lubatud liikuda, on muutunud haruldaste liikide elupaigaks. Ligi 1400 kilomeetri pikkune "Roheline vöö" on üks Saksamaa liigirikkamaid alasid, kus elab üle 7500 putuka- ja ämblikuliigi.

Rostock-Salzwedeli bussisõit Mecklenburg-Ees­pommeri linnast läbi Saksimaa-Anhalti viib läbi peaaegu asustamata piirkonna, seal, kus kuni 1989. aastani jooksis üks külma sõja raskemini ületatavaid piire. Tänaseks on endisest surmaribast saanud looduskaitseala, millel pole Euroopas palju analooge.

Surmaribast looduse varjupaigaks

Saksamaa keskkonna­ministeeriumi "Rohelise vöö" programmijuht Andreas Heil kirjeldas bussisõidu ajal ala ajalugu lakooniliselt: «See oli ületamatu surmariba, mis toimis eraldus­joonena. Täna on see täpselt vastupidine: midagi, mis inimesi ühendab.»

Umbes 1400 kilomeetrit pikk ja 50-200 meetrit lai rohekoridor kulgeb mööda endist riigipiiri. Kuna sõjaväeliselt kontrollitud ala jäi aastakümneid inimtegevusest puutumata, suutsid seal kohaneda liigid, kes mujal Saksamaal on kadumas. Keskkonna­ministeeriumi andmetel on "Rohelises vöös" registreeritud ligi 7500 putuka- ja ämblikuliiki, millest 580 on ohustatud või hääbumisohus. Piirkonnas elavad ka saarmad, euroopa metskassid, põldtäksid ja kiivitajad. Praegu on 88% koridorist looduskaitse all.

Keskkonna­minister Carsten Schneider, kes on pärit Erfurtist Tüüringiast, kunagiselt DDR territooriumilt, rõhutas, et just sunnitud eraldatus päästis ala: «Kuna sõjaväetee oli suletud ja keegi, vähemalt mina tavalise DDR kodanikuna, ei tohtinud sinna minna, said liigid seal juurduda. Isegi pärast taasühinemist.»

Turbaalad ja jalgrattarajad

Piirkonnas on säilinud rabad, mis mujal Saksamaal on praktiliselt hävinud. Salzwedeli lähedal saavad külastajad laudteed mööda läbi käia ligi 400 hektari suuruse turbaalade massiivi, maa-ala, mis 19. ja 20. sajandil enamasti põllumajanduse tarbeks kaevandati.

«Valdavalt kuivendati need alad enne müüri langemist ja muudeti põllumaaks,» selgitas ministeeriumi ametnik Nathalie Niederdrenk. Piiririba jäi sellest saatusest peaaegu tervenisti puutumata.

Kogu koridori ulatuses on jalgratta­teed ning infotahvlid, mis märgivad endise piiri asukohta ja tutvustavad kohalikku looma- ning taime­maailma. Sarnaseid piiri-looduskaitsealasid leidub Euroopas veel: Soome, Norra ja Venemaa vahel ning Tšehhi, Slovakkia, Austria, Horvaatia ja Ungari piiridel.

BUND ja miljonite haldamiskava

Saksamaa suurima looduskaitse­ühenduse BUND (umbes 520 000 liiget) juht Olaf Bandes ütles Salzwedelis, et organisatsioonil on alaga eriline side. «Siit alustasime 2000. aastal esimeste maaüksuste ostmist BUND-i annetuste ja keskkonna­ministeeriumi rahaga. Sellest on saanud meie suurim projekt, 1000 hektarit,» lausus ta.

Bandes hoiatas, et ala on ohus. Baieri BUND-i hinnangul domineerib osa "Rohelist vööd" põllumajandus, mille tõttu katkestatkse loomade ja taimede leviku­teid ning jalakäijad leiavad end korraga maisipõllu keskel.

Juuli alguses leppisid Tüüringia, Baieri ja Saksimaa liidumaad kokku, et kaitsevad 2028. aastaks püsivalt umbes 95-kilomeetrise lõigu "Rohelisest vööst". Selleks koostatakse miljoni­eurone haldamiskava, millest 75% katab Saksamaa keskkonna­ministeerium. Baieri liidumaa peaminister Markus Söder nimetas seda eelkõige kliimamuutuste taustal oluliseks keskkonna­projektiks.