EMÜ kaasprofessor: metsandusjäägid võiksid Eesti seenekasvatust edendada

Eesti Maaülikooli kaasprofessor Kalev Adamson usub, et kohalikul seenekasvatusel on märkimisväärne arengupotentsiaal, kasutades ära metsandus- ja põllumajandusjäätmeid. Tema juhitud katsed Järvselja õppe- ja katsemetskonnas on näidanud, et harvendusraiete järele jäänud kändudel on võimalik edukalt söögiseeni kasvatada. Professuuri raames uurib Adamson ka raviseeni ning seeneviiruste potentsiaali.

Eesti Maaülikooli (EMÜ) kaasprofessor Kalev Adamson tõi 12. juunil 2026 peetud oma venia legendi's esile, et seenekasvatus on nii Eestis kui ka kogu maailmas üha kasvav valdkond. Tema hinnangul peitub suures osas kasutamata potentsiaal just kohalikes metsandus- ja põllumajandusjäätmetes, mis võiksid olla ideaalseks kasvusubstraadiks tööstuslikule seenekasvatusele.

«Kui võtame poest karbi mis iganes seeni ja vaatame päritoluriiki, siis sageli on peale kirjutatud Poola. Kohalikku kaupa ei ole ülemäära palju,» märkis Adamson, osutades, et Eesti seenekasvatuse arenguruumi on küllaga.

Katsed Järvseljal

Adamsoni ja EMÜ teaduri Marili Vesteri juhitud töörühm on viimaste aastate jooksul katsetanud seente kasvatamist Järvselja õppe- ja katsemetskonnas. Täpsemalt uuriti seente kasvu harvendusraie käigus eemaldatud kändudel segametsas. 2024. aasta kevadel nakatati kännud seenetüüblite abil mitme söögiseeneliigiga, austerserviku, kopsserviku ja sametkõrgesega.

Katse tulemused on andnud esimesi selgeid vihjeid. Selgus, et mitte iga seenetüvi ei sobi igale puuliigile: haavakännud andsid kehvimaid tulemusi, samas kui sanglepp osutus parimaks kasvualuseks. Samuti näitas katse, et sanglepale hästi sobiv seenetüvi ei pruugi kasekändul sama edukalt kasvada.

Lisaks seentevahelisele konkurentsile osutus suvisel perioodil tõsiseks probleemiks teod, kes sõid suure osa saagist ära. Seevastu talviste miinuskraadidega kasvanud puidu-sametkõrges ei kannatanud tigu-probleemi all, mis teeb sellest huvitava võimaluse aastaringseks kasvatuseks.

Töö- ja ajamahukas protsess

Adamson hoiatab huvitatud kasvatajaid, et kändude nakatamine seenetüüblitega on väga töömahukas protsess. «See on ka väga ajamahukas: kõndida kõik kännud läbi, lugeda ära, kas ja mitu viljakeha on tekkinud, mis kuupäeval need tekkisid ja nii edasi,» selgitas ta.

Esimest suuremahulist saaki ei tasu oodata kohe, kändudel võib kuluda kolm kuni viis aastat, enne kui seen on substraadi täielikult vallutanud ja hakkab kõige elujõulisemalt viljuma. «Vähemalt kolm-viis aastat, olenevalt liigist, on see aeg, mil seen kännu endale allutab ja hakkab kõige elujõulisemalt seeni tootma,» selgitas kaasprofessor. Seejuures läheb iga puuliik omakorda erineva kiirusega lagundamiseks.

Metsandus ja seenekasvatus ei ole aga Adamsoni sõnul teineteist välistavad tegevused: «Metsa majandades saab samal ajal proovida seeni kasvatada ja loota saaki saada.»

Raviseened ja seeneviirused

Adamsoni professuuri fookus ei piirdu üksnes söögiseentega. Teda huvitab ka raviseente kasvatus, eelkõige must pässik, mis on viimastel aastatel meedias palju tähelepanu saanud. Seni on musta pässiku nakatamisedukus jäänud tagasihoidlikuks ning Adamsoni eesmärk on seda parandada.

Teise olulise uurimissuunana käsitleb ta seeneviirusi. Esimesed seeneviirused avastati 1960. aastal ning nende abil on seente omadusi muudetud juba aastakümneid. Mustal pässikul pole seni ühtegi seeneviirust tuvastatud, kuid Adamsoni töörühmal on «esimesed laboris purki saadud» ning vastav teadustöö jõuab peagi avaldamiseni.

Kokkuvõttes näeb kaasprofessor seenekasvatuse tulevikku ringmajanduse osana: «Uurin, kuidas nende kasvatamine võiks paremini õnnestuda ja kuidas erinevaid metsandusjäätmeid rohkem ära kasutada, et ringmajanduse eesmärgid saaksid täidetud.»