EMTA lavakunstikooli 32. lend lõpetab: krevetivõistlusest kuni villis talladeni

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli 32. lend saadab nelja-aastased õpingud sinapaika ja suundub Eesti teatritesse. 17 lõpetajat, 11 näitlejat, neli lavastajat ja kaks dramaturgi, jagavad mälestusi pikkadest proovipäevadest, kooliseinte vahel veedetud öödest ja ühisest naermisest.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) lavakunstikooli 32. lend on valmis astuma Eesti teatrimaastikule. Nelja aasta jooksul on 17 tudengit läbinud koolirituaalid, mille kohta levivad teatriringkondades legendid, ja nüüd räägivad lõpetajad ise, palju neis tõtt on.

Lend alustas õpinguid 2022. aastal ning kursust juhendab Mart Koldits. Juhtivate õppejõudude seas on veel Tiit Ojasoo, Tiina Tauraite ja Siret Campbell. Diplomilavastustega on noored jõudnud publiku ette nii Eesti Noorsooteatris, Von Krahl teatris kui ka Eesti Vabaõhumuuseumis ja Eesti Draamateatri laval.

Pikad ööd ja villis tallad

Mattias Nurga (23), kes alustab sügisest näitlejana Vanemuises, meenutab, kuidas ta teisel aastal veetis kaks nädalat järjest koolis, sest proove ja iseseisvat tööd oli niivõrd palju. «Tundus mõistlikum koju minemisele aega mitte raisata,» räägib ta. Nurga võrdleb näitlejatööd tippspordiga: «Hea soorituse teeb see, kes oskab kõige paremini pinget ja lõdvestust balansseerida.»

Oliver-Marcus Reimann (24), kes suundub lavastajana Eesti Draamateatrisse ja teeb algaval hooajal töid ka rahvusooperis Estonia ning Ugalas, loetleb meeldejäävate hetkede hulgas «mitmetunniseid tantsusessioone, higised seinad, villis tallad, kuid siiski edasi!» Legendid lavaka karmuse kohta olid talle tuttavad juba enne sisseastumist. «Olin minagi kuulnud, et „võetakse juppideks lahti ja kokku sind keegi ei pane" või „nüüd oled kloostris". Eks selliste legendidega on tõde alati kusagil keskel,» ütleb ta.

Krevetivõistlus laevabufeest

Carolyn Veensalu (23), kes liitub Rakvere teatriga, toob kõige meeldejäävama seigana esile siiski hoopis laevabufe. «Kursavennad Erik Hermaküla ja Alex Paul Pukk otsustasid korraldada krevetisöömisvõistluse. Alex sai kokku 112 ja Erik 118, ma ise jõudsin kuskile 50 kanti. Pärast oli kõigil päris halb olla,» meenutab Carolyn naerdes.

Erik Hermaküla (24), kes jätkab Noorsooteatris, tõstatab aga küsimuse, mida lavakalegendid tavaliselt ei rõhuta: «Lavaka puhul võiks küsida hoopis, kui palju oli väljamagatud öid, rahu ja lõõgastumist.» Ta tunnistab, et koolist on ta kaasa korjanud harjumuse tunda süüd puhkamisest. «See on vale. On aeg need mustrid ümber kujundada,» sõnab Hermaküla.

Kasvamine, mitte muutumine

Eliis-Maria Koit (24), kes läheb samuti Noorsooteatrisse, kirjeldab kooliaega kui Ameerika mägesid. «Eks muidugi on olnud raskemaid aegu, kus mõtlesin, et ei kujuta ettegi, kuidas siit edasi minna,» ütleb ta, lisades, et tagantjärele vaadates olid ka rasked ajad millegi nimel head.

Mirjam Aavakivi (25), kes suundub Vanemuisesse, laenab kursuseõe sõnu, kui kirjeldada muutust nelja aastaga: «Ma olen täiesti teine inimene.» Joonas Koff (25) võtab kogemuse kokku lühidalt: «Nelja aastaga viis aastat vanemaks ja targemaks.» Kooli lõpetades ootab teda ees suvisem laine, jalgratta vaatamine, kalastamine ja ema Eva Koffi romaani «Õhuskõndija» lugemine.

Inspiratsioonidena nimetavad lõpetajad korduvalt Tiina Tauraitet. «Kohati oli tunne, et Tiina on meie erialatundides rohkem kohal kui ma ise,» ütleb Eliis-Maria Koit. Mattias Nurga lisab: «Kui mul õnnestuks viiekümneaastaselt olla sama põhjalik, tundlik, avatud, uudishimulik ja töökas näitleja nagu Tiina Tauraite, siis on midagi hästi läinud.»