Ema muremeel: kuidas kanep ja valed sõbrad poja elu pea peale keerasid

16-aastase Mihkli ema jagab oma valust läbi imbunud lugu sellest, kuidas tubli ja andekas poeg sattus valesid sõpru pidi kanepi küüsi. Ema kirjeldab, kuidas ta kartis poja toa uksele koputades kõige halvimat.

Ühe Eesti ema jaoks muutus igapäevane elu õudusunenäoks, kui ta märkas, et tema 16-aastane poeg Mihkel, kes oli alati olnud tubli ja andekas koolipoiss, hakkas muutuma. Muutus toimus tasapisi — uued sõbrad, sagedased eemalolekud ja suletud toauksed, mille taga valitses üha sügavam saladus.

Ema meenutab hetki, mil ta seisis poja toa ukse taga südames hirm, mis ei mahtunud sõnadesse. «Kartsin, et lähen sisse ja leian ta teki alt vereloigus,» tunnistab ta. See hirm ei olnud kaugeltki mitte liialdus — ema silmis oli poeg muutunud äratundmatuseni ning kanep mängis selles loos peaosa.

Kuidas kõik algas

Mihkli teekond kanepisuitsetamiseni ei alanud üleöö. Ema sõnul oli määravaks teguriks uus sõpruskond, kellega poeg kokku puutus. Alguses tundusid uued tuttavad tavalised teismelised, kuid aja jooksul sai selgeks, et nende mõju Mihklile oli kahjulik. Kool jäi tahaplaanile, hobid kadusid ning poeg sulges end üha enam.

Ema kirjeldab, kuidas ta üritas pojaga rääkida, kuid iga katse lõppes müüri vastu põrkumisega. Mihkel eitas, vaidles vastu ning süüdistas ema usaldamatuses. Samas nägi ema selgelt, et midagi on väga valesti — silmad, käitumine, uneharjumused, kõik oli muutunud.

Abi otsimine ja lootus

Lõpuks otsustas ema abi otsida väljastpoolt — spetsialistid, tugigruppid ja avameelsed vestlused teiste lapsevanematega aitasid tal olukorraga toime tulla. Ta rõhutab, et varakult märkamine ja julgus probleemist rääkida on äärmiselt olulised. Mihkli lugu ei ole erandlik — paljud Eesti pered seisavad silmitsi sarnaste väljakutsetega, kus noorukite eksiteele sattumine toimub vaikselt ja märkamatult, sageli just sõprade mõjul.