Elina Kivinukk: kuidas loomevaldkond oma inimesi kohtleb?

Kultuurivaldkonnas on laialt levinud toksiline tööõhkkond, diskrimineerimine ja töökius, mis sunnib loovisikuid vaikima ja leppima panevad neid halva kohtlemisega. Elina Kivinukk kirjutab, et Eesti kultuuriorganisatsioonid peavad looma läbipaistvad protsessid ja toetava keskkonna, sest töötajate heaolu on kõrgkultuuri eeldus, mitte luksus.

Hiljuti kõlas ühes intervjuus välismaal tegutseva muusikuga lause, mille kohaselt pole tippartist Eestisse teretulnud. Sellele järgnesid artiklid loomevaldkonna toksilisest töökeskkonnast, töökiusamisest, ebaturvalisest õhkkonnast ja vaimse tervise probleemidest. Elina Kivinukk küsib: kuidas saab nii väikese rahvaarvuga riigis käituda nii, nagu oleksid loovisikud kergesti asendatavad?

Diskrimineerimine on loomevaldkonnas sissekirjutatud

Loomevaldkonnas on ebavõrdne kohtlemine valusalt levinud nähtus. Rollide jagamisel, ettemängimistel ja atesteerimisel kehtivad sageli topeltstandardid, otsustajatel on tugev võimupositsioon ning kaalul on palju nii otsustaja kui ka kandidaadi jaoks. Kivinukk mõistab küll seda pinget, kuid rõhutab, et organisatsioonikultuur peab hõlmama inimeste hoidmist ja väärikusega kohtlemist.

Probleem pole pelgalt eestimaine. Suurbritannia muusikute katusorganisatsiooni ISM 2022. aasta uuringust selgus, et 66 protsenti vastanutest on kogenud tööl diskrimineerimist, neist 78 protsenti juhtudest puudutas naisi ja 16 protsenti mehi. Soomes läbi viidud sarnane uuring näitas, et vaid 12 protsenti vastanutest ei olnud ebavõrdse kohtlemisega kokku puutunud. Kõige sagedamini kogetud probleemid olid ebasobivad kommentaarid (50%), ebavõrdne tasustamine (47%) ja läbipaistmatu kommunikatsioon (39%).

Vaikimise hind on kõrge

Kivinukk kirjutab omast kogemusest kultuuriasutuse usaldusisikuna: isegi kui väärkohtlemise tunnused on selged ja diskrimineerimine tõendatav, jõuab ametliku kaebuseni vaid mõni üksik. Põhjus on lihtne, kannatanul on kaalul maine, töökoht, karjäär ja suhted teistega. Eestis, kus ühes valdkonnas võib töötada vaid kahe organisatsiooni juures, on see surve ületamatu.

ISMi uuring kinnitab sama mustrit: levinuimad põhjused kaebuse esitamata jätmiseks olid veendumus, et «see on lihtsalt muusikavaldkonna kultuur», et «pole kedagi, kellele teada anda», ning hirm kaotada töökoht. Nii toodab halb juhtimiskultuur iseennast edasi, sest probleemidest ei räägita ning halbu otsuseid ei vaidlustata.

Töötajate heaolul on otsene seos tulemustega

Kivinukk toob esile, et esinemispsühholoogia kinnitusel suudab inimene paremini esineda ja loovalt tegutseda siis, kui ta tunneb end turvaliselt. Ühendkuningriigi Kuningliku Muusikakolledži esinemisvaldkonna teaduskeskus on dokumenteerinud, et spetsiifilised stressorid, esinemisärevus, tööstress, füüsiline valu, kahjustavad nii heaolu kui ka tulemuste kvaliteeti.

Seetõttu ei ole tööheaolul lihtsalt kaunis kõrvaleesmärk, vaid kõrgkultuuri vältimatu eeldus. Kivinukk kutsub kultuuriorganisatsioone üles looma selged kaebuste esitamise süsteemid, määrama usaldusisikud, koolitama juhte ning tagama töötajatele juurdepääsu psühholoogilisele nõustamisele ja valdkonnaspetsiifilisele töötervishoiule. Protsessid peavad olema paigas enne kriisi, mitte kiirkäiguna selle lahendamiseks.

Kokkuvõttes esitab Kivinukk lihtsa soovi: Eesti võiks olla maa, kus loovisik saab oma tööd teha armastusega ning tunda samal ajal ärakuulamist ja eneseväärikust.