Elektromagnetväljad: teadus versus kartused

Tallinna Tehnikaülikooli professor Lauri Kütt argumenteerib, et elektromagnetväljade ohud tuleb hinnata teaduslike andmete, mitte avaliku kõhutunde järgi. Kodused elektritarvikud võivad olla tegelikult ohtlikumad kui võrgus olevad kõrgepingeliinid.

Ühiskonna arutelus valitseb sageli ebamäärane kartus elektrivõrgu elektromagnetväljade suhtes. Sotsiaalmeedias levitatakse muretsemise märke 50 Hz vahelduvvoolu ohtude kohta, kuid paljudel inimestel puudub selge arusaam, millistel tegelikult põhinevad need muretsemised. Tallinna Tehnikaülikooli elektrotehnika professor Lauri Kütt, kes analüüsib tuuleparkide ja elektriliste ülekandeliinide elektromagnetväljade mõju, soovib tõmmata tähelepanu faktidele, mitte spekulatsioonile.

Kütt rõhutab, et ohtude hindamine peab tuginema mõõdetud andmetele ja teaduslikele uuringutele, mitte emotsioonidele või tunnetusel põhinevatele kartustele. Tema sõnul on üheks suuremaks arusaamatuslusseks see, et inimesed hinnangut annates ei võta arvesse, millised elektromagnetväljad pärit kodust ja igapäevastest seadmetest. Majapidamises kasutatavad halvasti varjestatud elektritarvikud ja vananenud elektriseadmed võivad tekitada oluliselt tugevamaid elektromagnetväljasid kui kaugemal asuvad infrastruktuuri elemendid.

Profesor rõhutab, et teaduslik lähenemine nõuab kvantitatiivsete mõõtmiste tegemist ning nende võrdlemist rahvusvaheliselt tunnustatud ohutusstandartidega. Vaid sel viisil saab eristada reaalset ohtu potentsiaalsest riskist. Kütt näitab, et paljud kartused on tekkinud info puudumisest ja vale informatsiooni levist, mitte objektiivsetest ohtudest.