Elektritõukerataste ohtlikkus nõuab Eestis kiireid regulatiivseid muudatusi

Hiljutine traagiline õnnetus, kus laps hukkus elektritõukerattaga sõites, tõstatab taas küsimuse meie liiklusohutuse ja vastutustunde kohta. Autor analüüsib, miks praegune olukord linnatänavatel on jätkusuutmatu ja nõuab karmimat sekkumist.

Hiljutine traagiline liiklusõnnetus, milles elektritõukerattaga sõitnud laps kaotas elu, ei tohiks olla lihtsalt järjekordne statistikanumber. See peaks toimima äratuskellana kogu ühiskonnale, sundides küsima, kui palju on meil veel vaja sarnaseid tragöödiaid, enne kui muutused liikluskorralduses reaalsuseks saavad.

Elektritõukerattad on sulandunud Eesti linnapilti sedavõrd loomulikult, et nende ohtlikkus on muutunud justkui nähtamatuks. Kuni aga näeme liikluses vaatepilti, kus täiskasvanu veab suurel kiirusel ees seisvat väikelast, peaksime tundma tõsist muret. See ei ole küsimus kiirusearmastusest või sõiduosavõist, vaid elementaarsest füüsikast ja riskihindamisest. Piisab vaid väikesest ebatasasusest teekattel, ootamatust manöövrist või tähelepanematust jalakäijast, et olukord kontrolli alt väljuks.

Vastutus on nii sõitjal kui riigil

Meie liikluskeskkond on muutunud ettearvamatuks. Kui varasemad transpordivahendid nõudsid juhilt teatud ettevalmistust ja teadlikkust, siis tõukerataste kerge kättesaadavus on loonud illusiooni ohutusest. Igaüks, kes on korra rattal seisnud, teab, kui habras on tasakaal ja kui vähe on vaja, et teekonna lõpp oleks ettenägematult karm.

Küsimus ei ole enam ainult individuaalses vastutuses. See on ühiskondlik lepe, mida me vajame. Kas ootame järgmist suurt õnnetust, et alles siis tõdeda, mida oleks võinud vältida? Aeg on liikuda edasi loosungitest ja suunata tähelepanu konkreetsetele piirangutele ning haridusele, mis tagaks, et linnatänavad jääksid kõigile liiklejatele ohutuks.