EL ja Kanada kaaluvad uudset assotsieerunud liikme staatust

Euroopa Liit ja Kanada otsivad võimalusi sügavamaks strateegiliseks koostööks, sealhulgas võimaliku „assotsieerunud liikme“ staatuse loomiseks. Kuigi idee pälvis poliitilise toetuse, puudub EL-i õiguslikus raamistikus praegu alus sellise staatuse kehtestamiseks.

Brüsselis ja Ottawas on tõusnud aruteluteemaks võimalus luua uudne „assotsieerunud liikme“ staatus Euroopa Liidus, mis tihendaks partnerlust kahe osapoole vahel. Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen märkis hiljuti, et Kanada ja EL jagavad sarnaseid vaateid küsimustes alates tehisintellektist kuni kliimakriisi ja Ukraina sõjani, mistõttu võiks Kanada saada bloki esimeseks sellise staatusega partneriks.

Kanada peaminister Justin Trudeau väljendas valmisolekut „tulevikualliansiks“, mille eesmärk on tugevdada kollektiivset vastupanuvõimet sügava koostöö kaudu. Ettepanek on leidnud toetust, kuid ametnikud Brüsselis ja liikmesriikide pealinnades osutavad tõsisele takistusele: EL-i aluslepingutes ei ole sellist staatust määratletud. Puudub selge õiguslik raamistik, mis kirjeldaks, mida „assotsieerunud liikmesus“ praktikas tähendaks.

Geopoliitilises plaanis on huvi süvendatud koostöö vastu tingitud suuresti rahvusvahelisest ebastabiilsusest. Kanada, keda esindas aruteludes ka Mark Carney, otsib võimalusi majandussuhete mitmekesistamiseks, reageerides Donald Trump poolt kehtestatud kaubanduspiirangutele ja retoorikale. Euroopa Liidule pakub Kanada võimalust partnerluseks stabiilse ja kriitiliste maavaradega rikka partneriga, kes jagab samu väärtusi.

Praegune olukord meenutab aastakümneid arutatud „teise ringi“ kontseptsiooni, kus EL-i ümber koondub välisriikide ring, kes on seotud vabakaubanduse ja julgeolekualase koostööga, kuid ei osale liidu täieõiguslikus otsustusprotsessis. Sarnased mudelid toimivad juba Euroopa Majanduspiirkonnas (EEA) läbi Norra, Islandi ja Šveitsi, kes rakendavad EL-i reegleid, kuid ei oma hääleõigust.

EL-i õiguse professor Alberto Alemanno on märkinud, et reaalsem lahendus võiks sarnaneda Šveitsiga sõlmitud kohandatud raamistikule, mis keskendub konkreetsele koostööle, näiteks kaitsehangetes, tarneahelates või teadusuuringutes. Selline formaat teeks Euroopa Liidust institutsionaalse keskuse, mille ümber demokraatlikud riigid saavad organiseerida strateegilist autonoomiat, ilma et nad liiduga täielikult liituksid.

Arutelud assotsieerunud liikmesuse üle ei pruugi aga pakkuda otsest lahendust Ühendkuningriigi positsioonile pärast Brexitit. Kuna Kanada soovib „sügavat koostööd“ ilma ühtse turu reeglite täieliku omaksvõtuta, kuid Ühendkuningriigi peamine väljakutse on olnud just sellest turust eemalejäämine, ei pruugi Kanada jaoks väljatöötatav mudel olla Suurbritanniale kohaldatav.