Eksperiment Tallinnas: kas tänaval kukkunud inimene saab abi?

Reporter Liisa-Lotta katsetas Tallinna kesklinnas, kui kiiresti möödujad reageerivad teadvusetuna maas lebavale inimesele. Eksperiment näitas, et kuigi kõhklusi esineb, on enamik inimesi valmis appi tõttama.

Tallinna südalinnas läbi viidud sotsiaalne eksperiment uuris, kui kiiresti reageerivad möödujad teadvusetuna maas lebavale inimesele. Reporter Liisa-Lotta heitis end korduvalt pikali Vabaduse väljakul ja Raekoja platsil, teeseldes minestamist, et testida kaasinimeste valmisolekut abi pakkuda.

Vabaduse väljakul lamas reporter maas kokku 11 minutit. Tulemused näitasid, et inimesed ei tormanud appi koheselt, vaid kõhklesid. Mitmed möödujad peatusid, vaatasid olukorda ja kõndisid esiti edasi, enne kui otsustasid siiski tagasi tulla, et kontrollida lebaja tervislikku seisukorda. See viitab sellele, et vaatlejad vajavad sageli aega, et olukorra tõsiduses veenduda.

Raekoja platsi dünaamika erines Vabaduse väljakust. Tänu suuremale inimvoolule ja turistide hulgale õnnestus tähelepanu saada keskmiselt seitsme minutiga. Kuid tihedam rahvamass tõi kaasa ka suuremat ükskõiksust. Näiteks tantsisid kaks naist vahetult reporteri läheduses pikka aega, ilma et oleksid vaatamata lebamisele kordagi peatanud oma tegevust, et abi pakkuda.

Eksperimendi vältel selgus, et kuigi inimesed võivad olla ebakindlad või karta sekkuda võõrasse olukorda, on hoolivus siiski olemas. Kui keegi lõpuks appi tuleb, on nende mure siiras ja asjakohane. Inimeste reageerimiskiirus on seotud nii keskkonna kui ka individuaalse valmidusega võtta vastutus võõra abistamise eest.