EKA lõputööde näitusel Tase särab minimaalsus ja haavatavus

Eesti Kunstiakadeemia iga-aastane lõpetajate näitus Tase toimub sel aastal ülikoolilinnakus. Kunstiteadlased Olivia Soans ja Poul Jakob Levertand võtsid kaasa lavastaja ja näitleja Jarmo Reha, et koos noorte loojate teoseid avastada ja arutleda. Tänavuse Tase'i märksõnadeks kujunesid minimalism, haavatavus ja emotsionaalne ausus.

Eesti Kunstiakadeemia (EKA) iga-aastane lõpetajate näitus Tase on tänavu avatud ülikoolilinnakus, kus eksponeeritakse ligi 280 teost erinevatelt erialadelt. Kunstiteaduse instituudi vilistlased Olivia Soans ja Poul Jakob Levertand kutsusid endale kaaslaseks lavastaja ning näitleja Jarmo Reha, et koos noorte loojate loomingut avastada.

Minimalism ja ausus kui ühisnimetaja

Tänavune Tase paistab silma õrnuse ja hoolitsuse poolest. Ühiseks jooneks on minimalism, nii kontseptuaalses kui ka materiaalses mõttes. Jarmo üllatas, et teosed ei ole vormilt kuigi külluslikud: valitud on üks selge liin, mille kaudu idee edasi antakse. «Haavatavuses väljendub julgus ja ausus, valmisolek oma sisemaailma ja tähelepanekuid nähtavale tuua,» selgitas ta ringkäigu käigus.

Jarmo tõdes ausalt, et Eestis käib ta näitustel harva, välismaal sagedamini. Tema hinnangul on põhjus lihtne, Eesti näitustel on vaesus liiga nähtav: kunstnikel ja kuraatoritel napib ressursse ideede suurejooneliseks teostamiseks ning hea kontseptsioon võib seetõttu lõpptulemuses kannatada. Ta lisas häbenemata, et kultuurirahastuse osas eelistaks ta anda vähematele rohkem raha, mitte rohkematele vähe.

Teosed, mis jätavad jälje

Ringkäigu esimene peatus oli viiendal korrusel meeterrassil, kus Kail Timuski teos «Requiem Larium» laulab matuselaulu kaduvale arhitektuurile. Heliorel-ahju viledest kostub kurb helimaastik, mis on pühendatud Vormsi saare Saxby külale, 1944. aastal põgenes sealt peaaegu kogu Rannarootsi kogukond ning Nõukogude sõjavägi toimetas mahajäetud majadega omasoodu. Ühest Saxby majast järele jäänud puuhalgud põlevad teoses tuhaks, viimane riitus kogukonna elude ja painete väärikaks ärasaatmiseks.

August Joosti «Õõnesmehed», kuuest monumentaalmaalingust koosnev teos, mis on publikust eraldatud mustade kardinatega, mõjub häirivalt ja sügavalt. Jarmo võttis kogemuse kokku lühidalt: «Kohe näed, kui tegemist on hea kunstiga, ning Augustile tuleb anda lihtsalt aeg ja ruum, et saaks veel teoseid sündida.»

Küüditamine, Siber ja drag

Skulptuuriosakonna lõpetaja Eva Maria Põldmäe installatiivne teos «Etüüdid Siberist» nõudis vaikust ja keskendumist, ja ringkäijad said selleks ruumi anda just õigel hetkel, 14. juunil, juuniküüditamise ohvrite mälestuspäeval. Teoses kostub Eva Maria vanaonu Alo hääl, kes räägib loo enda isast, kes Siberi vangilaagris naiste koormust kergendada püüdes kiusamise alla sattus, kuni ta sukad ja seelik jalga tõmbas ning kiusamine lõppes. Jarmo sõnul vapustav anekdoot: «Siberi kiusamisest päästis drag!»

Graafika eriala lõpetaja Olga Dubrovskaja poeetiline teos «Siin kajavad Lethe jõe riivavad sosinad» kujutab intensiivravideliiriumi seisundit, reaalsustaju kadumist haiglaruumis. Kõiki üllatas teave, et teose autor on praktiseeriv arst. Litograafiaid, valguslahendusi ja õhklõõtsaga varustatud plastikust inimorganeid ühendav installatsioon hingab ja kohiseb, jättes Jarmole kõrva alla ambient-heliteose mulje.

Tase kuulub akadeemia seintesse

Ringkäigu lõpuks tunnistas Jarmo, et kunstiline tase oli talle positiivselt üllatav. Tema hinnangul võiks Tase ka edaspidi toimuda just EKA ruumides: «Siin treugivad tulevased Eesti kunstnikud pinke ning värviplekid maalistuudio põrandal on kõigile näha ja nuusutada. Selles koolis on ihu ja hing tuntav, vaimsus on kohal!» Vaatamata kultuurirahastuse kitsikusele on noored loojad teinud midagi ilusat ja elusat, kõhklustele on jäetud vähe ruumi.