Egle Viilma: tugispetsialistide puudus vajab julgeid riiklikke lahendusi

Eesti koolides valitsev tugispetsialistide krooniline puudus takistab kaasava hariduse tegelikku toimimist, mistõttu on haridus- ja teadusministeeriumi plaan lubada tudengitel varem tööle asuda samm õiges suunas. Lisaks personali leidmisele peab riik tagama neile stabiilse rahastusmudeli, et lapse toetamine ei sõltuks pere sissetulekust.

Eesti haridussüsteemi üks teravamaid valupunkte on jätkuvalt tugispetsialistide, eripedagoogide, logopeedide, psühholoogide ja sotsiaalpedagoogide, nappus. Egle Viilma leiab oma analüüsis, et ministeeriumi hiljutine ettepanek lubada veel õppivatel spetsialistidel koolides tööle asuda on kauaoodatud samm olukorra leevendamiseks.

Tudengid koolidesse

Praegune süsteem, kus õpetajakoolituse tudengid võivad juba õpingute ajal klassi ees seista, on end aastate jooksul õigustanud. Puudub loogiline põhjus, miks sama põhimõtet ei võiks rakendada tugispetsialistide puhul. Kui tudeng on omandanud juba suurema osa õppekavast ning töötab kogenud kolleegi juhendamisel, võib ta pakkuda koolidele hädavajalikku abi. Praegune olukord, kus ametinimetustega manipuleeritakse, et meelitada inimesi ametikohtadele, mis tegelikult eeldavad spetsiifilist väljaõpet, ei ole jätkusuutlik lahendus ei töötajale, koolile ega eelkõige lapsele.

Rahastuse pudelikael

Siiski on personali lubamine koolidesse vaid üks osa suuremast pildist. Kõige kriitilisem murekoht on tugispetsialistide töö tasustamine. Erinevalt üldhariduskoolide õpetajate palkadest, mida riik sihtotstarbeliselt toetab, puudub tugispetsialistidele samaväärne riiklikult garanteeritud palgafond. Nende palk sõltub sageli kohaliku omavalitsuse või kooli pidaja rahalistest võimalustest, mis tähendab, et vajalik abi jääb sageli saamata pelgalt rahapuuduse taha.

Statistika näitab, et ligikaudu iga viies Eesti õpilane vajab õppetöös lisatoetust ning tuhanded lapsed vajavad lausa tõhustatud tuge. Praegu suudavad koolid pakkuda vaid umbes kolmveerandi vajalikust mahust. See tähendab, et paljud lapsed jäävad abita või saabub see liiga hilja. Kui süsteem ei toimi, langeb koorem perede õlule, kes peavad pöörduma erasektorisse. See aga loob ebavõrdse olukorra, kus lapse arenguvõimalused sõltuvad tema vanemate majanduslikust toimetulekust, mis on vastuolus Eesti hariduse põhimõtetega.

Riik peab võtma tugiteenuste rahastamise oma prioriteediks. Kaasav haridus ei saa toimida loosungite toel, selleks on vaja ressursse, et iga laps saaks vajaliku abi sõltumata elukohast või pere sissetulekust.