Egle Viilma: Eesti peab muutma tugispetsialistide rahastamise riiklikuks prioriteediks

Haridus- ja teadusministeeriumi kava lubada tugispetsialistide eriala tudengitel juba õpingute ajal koolides töötada on samm õiges suunas, kuid süsteemne muutus nõuab riiklikku palgafondi. Tugiteenuste kättesaadavus ei tohi sõltuda kooli asukohast ega lapsevanema sissetulekust.

Eesti koolide igapäevane reaalsus on jätkuvalt karjuv puudus logopeedidest, eripedagoogidest ja koolipsühholoogidest. Haridus- ja teadusministeeriumi värske ettepanek lubada tugispetsialistide eriala tudengitel juba õpingute ajal koolides töökogemust omandada on vajalik samm, mis peaks leevendama praegust kriitilist seisu.

Tudengid koolidesse appi

Kui tulevane pedagoog võib juba pooleli jäänud õpingute ajal praktiseerida kogenud mentori käe all, siis miks peaks tugispetsialistide puhul kehtima teised reeglid? Praegune jäikus on sundinud koole looma hädalahendusi. Ametinimetused nagu "vaimse tervise toetaja" või "nõustaja" täidavad sageli vaid tühimikku, mida peaks täitma kvalifitseeritud spetsialist. See on ebamäärane nii lapse, kooli kui ka töötaja jaoks.

Raha paneb paika võimalused

Tugispetsialistide puudus on aga vaid jäämäe tipp. Isegi kui tudengid tööle lubatakse, jääb alles küsimus, kes neile palka maksab. Õpetajate palgafond on riiklikult tagatud, kuid tugispetsialistide puhul sõltub palganumber sageli kohaliku omavalitsuse rahakoti paksusest. Tulemus on ebavõrdne: abi kättesaadavus muutub loteriiks, kus otsustavaks saab lapsevanema sissetulek.

Investeering, mitte kulu

Ligikaudu viiendik Eesti õpilastest vajab õppetöös lisatuge. Kui kool seda pakkuda ei suuda, jääb perele sageli vaid üks valik: pöörduda erasektorisse, kus logopeedi või psühholoogi teenus on paljudele peredele lihtsalt üle jõu käiv. Varajane sekkumine vähendab tulevikus sotsiaalseid ja majanduslikke probleeme. Riik peab võtma vastutuse, et tugiteenused ei oleks luksuskaup, vaid kaasava hariduse vältimatu ja rahastatud osa.