Eestlased tsaari asunduskolonialismi vahendajateks 19. sajandil

Eesti Rahva Muuseumi uurimused näitavad, et 19. sajandi teises pooles Kaukaasiasse rännanud eestlased osutusid teadmata oma teost Vene keisririigi asunduskoloniaalse ekspansiooni tööriistadeks. Maanappus oli peamine põhjus, mis sundis tuhandeid eestlasi kodumaa jätma.

Eesti ajalugu sisaldab paljusid emigratsiooniperiooside, millest üks kriitilisemaid langes 19. sajandi teise poolde. Sel ajal lahkus kodumaa jäetud talupojate suured rühmad otsingul paremate elamistalude ja jõukuse järel. Kaukaasiasse suundus neist tuhandeid, kes lootsid leida seal paremaid võimalusi oma perede toitmiseks ja majandusliku jalajaamega tegelemiseks.

Eesti Rahva Muuseumi vanemteadur Aivar Jürgenson on veerandsaja aasta jooksul uurinud selle migratsiooniperioodi ajaloolisi aspekte ja sotsiaalseid tagamaid. Tema tööst ilmneb paradoksaalne tõsiasi: need eestlased, kes otsisid isiklikul tasandil paremaid tingimusi, muutusid tegelikult suuremaks ajaloolisteks jõuks. Nad ei saanud aru, et nende iseenese otsuseid tehes andsid nad kaasabi Vene impeeriumi strateegilisele plaan-le.

Vene keisririik kasutas talupojasid strateegiliseks vahendiks, et laiendada kontrolli Kaukaasiuse piirkonnas. Asunduskolooniaalse strateegia osaks oli rahvaste ümberasustamine, ja eestlased muutusid selle protsessi abukaasideks. Nad rajasid uusi asundusi ja kogukonda, mis tugevdas Vene impeeriumi positsioonid rahvuslikult ja geopoliitiliselt.

Jürgensoni uurimused toovad välja, kuidas isiklik huvi ja suuremad ajaloolised jõud keerlevad üksteisega. Talupojad otsisid pelgupaika majanduslikus teisenduses, kuid nende otsusest sai osa suurest impeeriumi asunduskolonialismi projektist, mis kujundas Kaukaasiuse geopoliitikat. See näide demonstreerib, kuidas mikrotasandil tehtud otsused saavad makrotasandil ajalooliseks jõuks.